Siin ma nüüd olen...

...keset pärapõrgut, kusagil vändra metsade vahel, tsivilisatsiooni ääremail.  Mind tervitab palkidest saunamaja, mille teise korruse imepisikesse ruumi on mingi valemiga ära mahutatud viis üheinimese ja kaks kaheinimesevoodit, aga kus ei leidu ei kappi ega riiuleid asjade paigutamiseks. Õhu juurdevool on tagatud 50cm korda 50cm akna kaudu, loe: õhku tegelikult ei ole ja temperatuur on sada kakskümmend seitse. Allkorruse kraanist tulev vesi meenutab kahtlaselt Laiuse vedelikku nii lõhna kui maitse poolest (hiljem selgub, et joogiks kõlbmatu). Üürikese aja pärast võib mind leida ümber sauna indiaanitantsu tegemas ja arvutit igas ilmakaares lennutamas, üritamaks nähtamatuid infoosakesi arvutisse püüda. Asjatult. Selgub, et WIFI on siiski ainult niinimetatud peamajas. Noh õige kah, ega me elamegi ju hoopis saunas. Ja mida paganat ma selle netiga siin üldse peaksin peale hakkama. Laste näod on pärast asjade tubadessepanekut vapralt naerused ning tundub, et nendega on kõik korras. Ja ega ongi – me oleme saabunud oma nädalasse laagripaika Hiiekivile, kus igapäevased mugavused ei kehti ning lõunani magamise võib ära unustada. Minul algab nüüd arvatavasti kohvivõõrutuskuur, sest oma kohvipaki unustasin ma maha ja kuigi ma tänaseks õhtuks pisut musta märjukest siiski lunisin, ei luba uhkus seda teist korda enam küll teha. Tuleb hommikuse paari tassiga leppida. Kohe esimesel õhtupoolikul saime kätte ka väikese äikese ja korraliku vihmasabina – mõne lapse nägu oli juba üsna õnnetu ning telefonikõned vanematele pisaratega vürtsitatud. Reeglite kohaselt keegi laagrist varem lahkuda aga ei tohi. Õhtusöök oli tugev ja vaheldusrikas ning hilisem tunnike assistentide ja toredate mängude seltsis muutis ehk nii mõnegi kurva lapsukese näo pisut helgemaks. Igatahes on enamus neist nüüd tubadesse pugenud ning ega minulgi oleks aeg oma kitsuke hapnikuta tuba üles otsida. Seda, et ma öösel alla korrusele põrandale ei kobi, ei või ma lubada. Ega ei ole vanas eas mõtet igasugustesse kohtadesse kandideerida ning laagritesse ronida. Pioneeri ja komsomoliaeg peaks nagu läbi olema juba... Aga kuna ise ma end siia mässinud olen, siis tuleb hakkama saada, olgugi et võõrad inimesed energia tilgatumaks kulutavad ja otsaesine mantrat mõmiseb: kohvi-kohvi-kohvi-tahan-muidu-kukun-surnult-maha-andke-mulle-musta-laket-muidu-teen-kesk-tuba-lõket... Ei, kõik on hästi – turvatsoonist enese välja raputamine ongi esialgu valus, aga pärast harjud ära ja lõpuks tahad veel. Kindel see.