Vaikus on olnud...

... nii kõrvulukustav, et tuleb vägisi muusika tagasi mängima panna. Nii retoorilise märkusega alustan siis oma ’uut blogihooaega’. Ega see kergelt ei tule. See muusika, ma mõtlen. Peas valitseva virrvarri korralikult failidesse ja kaustadesse paigutamisega läheb veel aega. Sestap ei puutu praegu seda, mis hinges kripeldab, vaid tegeleks hoopis lõbu ja naeruga ehk kirjeldaks meie tänast sügismatka Lohusuu kooliga. Esiteks juba see mõte – minna kogu kooliga matkale – pani nii mõningaidki kulme kergitama. Seejärel hakkas tulema nigu vändrast saelaudu – oh jummel, siis ma pean nii palju suppi teile sinna saatma ju... aga mis siis ikka saab kui väikesed ära väsivad... jessas, sinna Sidani kivini on ikka nii palju maad ja tee on porine... Aga. Kõigutamatu nagu ma olen, ajasin oma jonni ja nõudsin, et lapsed isegi veel oma supikausid ja teetopsid kaasa võtaks :) no matkale minek ju :) Nali naljaks, aga tegelt ma ootasin täitsa täna hommikul küll kella kuue paiku telefonikõnet, et Raine kuule kas me ikka lähme matkale kui nii udune taevas on või hoopis teeme tavalise koolipäeva! Läksime. Matkale. Jube udune oli küll, täpselt siili multika tunne tuli peale, et niipea kui õpetaja natuke kaugemale ette jõuab, siis lapsed hüüavad – uuu, uuu, õpetaja Raine, kus te olete! Ühtki müstilist hobust udu seest siiski välja ei kapanud ning kuni esimese peatuspaigani elektriliinide all kulges kõik plaanipäraselt. Natuke hirmus ju oli, eriti kui arvestada meie hiljutist päikese protuberantsi hiigelpurset, mis nähtavasti täna-homme kusagil virtuaalkeskkonna segamini keerab... Aga me selle pärast ei muretsend. Kuigi jah, ikka kentsakas on vaadata küll, kuidas lapsed metsa serval maha istuvad ja kohemaid oma väikesed vidinad taskust välja korjavad ning virtuaalkeskkond nad alla neelab... Täna me neid siiski üritasime päästa, tehes põnevaid mänge ja näidates näpuga looduse poole. Teada värk, et pole midagi paremat ühest korralikust naeruseansist! Teise peatuspaiga juures selgus, et minu pöidla ja väikese näpu siruulatus on peaaegu kõige pikem – jäi alla aint kahele suurele mehemürakale üheksandast klassist, aga no selge, neil on muud asjad ka pikemad! – ning puu ümbermõõdu mõõtmine käib sõrmevahe ulatust teades imelihtsalt. Sammu pikkusega nii kerge ei ole ja silmamõõtu pole mõnel meist ikka üldse, kuidas muidu seletada fakti, et üks hindab vahemaa pikkuseks 25 ja teine hoopis 60 meetrit :) aga harjutamine teeb meistriks, eksole. Pärast teist peatuspaika läks matk põnevaks. No ma olin ikka kodutöö eelnevalt ära teinud, ehk siis raja eelmisel nädalal ühe korra läbi sõitnud. Ja ma olin üsna kindel, et tean, kuhupoole minna tuleb. Samas on mul ääretult suur respekt Lohusuu põliselanike suhtes, kes mulle tõemeeli väidavad, et minu pakutud tee pole õige ja tuleb hoopis teises suunas minna. No selge see, et see teine tee osutus valeks... pärast kahte kilomeetrit vales suunas marssimist kamandasime kõik see mees tagasi ristmikule... õppetund mulle – kui ma milleski sada prossa kindel olen, siis ei tohi sellest taganeda :) Aga mis matk see ikka on, kui vahepeal valesti ei lähe! Ja mis siis sellest, et 12 kilomeetri asemel hoopis 15 kõndida saab. Äge ju! Lapsed olid nii vaprad, eriti pisikesed. Suurtega on ikka nii, et kuna nendele mõjub tunduvalt suurem maa raskusjõud, siis on ka liikumine raskendatud, eksju... Igastahes jõudsime me lõpuks selle koha peale, kust pidi minema rada kuulsa Sidani kivini. See mingi suur kivimürakas, jääajast või kusagilt sealt. No pole kivi. Pole rada ega midagist. Sel ajal kui meie teadjanaised metsas kivi taga ajasid, õnnestus meil teha hunnik selfisid ja poolselfisid ja proovida usalduskukkumist (no see, kui lased end kukkuda ja usud, et sinu taga olev isik püüab sind kinni). Lõpuks kostus metsast meeltu kisa, mis tähendas mitte seda, et karu ajab taga, vaid hoopis seda, et kivi on leitud ja meil kõigil tuli läbi padriku hääle suunas komberdada. Kivi osutus väiksemaks kui ma ette kujutasin, aga noh, nüüd on ta nähtud. Linnuke kirjas. Lapsed kodukohaga tuttavaks tehtud, lõbus päev looduses veedetud, juustest umbes kümmekond põdrakärbest kinni püütud, jalad villis, tossud puru, püksid porised, lihased valusad... oot-oot, need viimased remargid minu kohta küll ei käinud... :)