Laiuse mägi...

...on teatavasti minu mägi. Ma ei hakka üldse rääkimagi, milliseid saladusi see mägi näinud ja kuulnud on ning kui palju pisaraid ja rõõmuhõiskeid sealt nelja tuule poole lennutatud on. Ma olen oma omanditundes äärmiselt egoistlik, kui ma kas siis üksi või kellegagi koos mäele lähen, ei tohi seal mingeid ’kõrvalisi’ isikuid olla – energia on häiritud ning tunne pole enam see. Sel lihtsal põhjusel suhtusin ma eile mäel või siis väga poeetiliselt väljareklaamitud ’taevalael’ toimuvasse kontsertkatsetusse võimalikult neutraalselt. Mul polnud viimase hetkeni absoluutselt plaanis minna. Ei käinud ma eelnevalt piilumas, et ah kuidas siis see helitehnika paigutub ja kas laul mitte tühjusesse ära ei kao ja ei-tea-küll-kus need inimesed istuvad ja mis-siis-saab-kui pissihäda peale tuleb... Siis aga võttis võimust minu sisemine poliitiliselt korrektne mina, öeldes mulle, et kui toredad ettevõtlikud meie oma kohalikud poisid on midagi ette võtnud ning soovivad rahval kultuuriliselt meelt lahutada, siis on minu isiklik veidrus küll viimane asi, mis mul enesel tee peal ees peaks seisma. Tegelikkuses seisis tee peal ees hoopis piletimüügiputka ning esimest korda elus pidin ma mäele jõudmiseks raha välja käima. Raha kipub enamasti asjad kõik metsa keerama, aga see pole praegu teema... Põld oli autosid paksult täis, andes kinnitust faktile, et kõik need sada viiskümmend näguderaamatu minejat olid kenasti ka tegelikkuses kohale jõudnud ja tee pealt teisigi kaasa haaranud, aga kui ma eemalt lõkkepuude koonust silmasin, tekkis mul hetkeks täielik ajakaos – on siis hiline jaanituli? Varane oktoobrirevolutsiooni aastapäev? Muud rahvast lõkkekoht ei paistnud häirivat, istekohad lava ees olid juba kenasti hõivatud ning hulgaliselt end mugavalt tundvaid inimesi oli end kaasatoodud tekkide ja toolide peale sättinud. Rõõmsaid inimesi, peab mainima. Kes nautis vaadet, kes tegi pilti, kes kantseldas lapsi, kes oli oma kaaslasega lihtsalt pisut eemal mäekülje peal silmad teineteise küljes kinni. Mingil kummalisel põhjusel jagus mäe energiat meie kõigi jaoks. Kuigi ma pole elu sees mingitel festivalidel ega folkidel käinud, oli tunne selline, et oleme nüüd omaenese Laiuse folgi tekitanud. Sorry, tegelt ikka taevalae festivali :) Ahjaa, esinejad olid ju ka. Kõigepealt astus üles nääpsuke tütarlaps, oli ta nüüd Annabella või Arabella või hoopis keegi kolmas, esinemine meenutas pisut koolilapse esimesi katsetusi sünteka ja  mikrofoniga rahva ees, vahepeal mõtlesin, et jookseks ka koju, tassiks oma sünteka kohale, teeks duetti... Aga eks kusagilt peab ju alustama ning tüdrukul häält ja tahtmist ju täitsa on. Soojendusbändiks polnud vigagi. Üks lugu oli täitsa hea, seesama, mille lõpuks elektrit enam ei jagunud :) Tubli tüdruk vedas end kenasti ilma mikita lauldes välja. Vahepausi täitsid inimesed etteaimatavalt puhvetis raha kulutades ning taas kord tajusin, kui positiivne on õhkkond, kuidas mäe energia ei lase isegi mul enesel eriti sarkastiliselt asjasse suhtuda. Peaesineja Alen Veziko, kes end hellitavalt Aleeeeniks kutsub, tegi oma asja nagu ikka, heli ei kadunudki eriti ära, oma fännklab oli tal ka kenasti lava ees olemas, mina suutsin kõik laulud ära kuulata tänu peas kaasa mängivatele originaallugudele, jala võttis kõpsuma küll ja puusad liikuma niiet pole mingit põhjust negatiivseks arvustuseks. Ilus asi oli. Mägi jäi ellu, päike läks looja pilveräbalate vahele, superkuu alustas tõusu, kohustuslikud pildid lõkke najal ja mäe taustal said ka tehtud. Küllap sai eile iga inimene taevalaelt midagi kaasa. Kasvõi selle teadmise, et Laiuse mägi on ikka paganama hingematvalt kaunis koht.