Unenägude müstilises maailmas...

...peegelduvad minu kõige sügavamad kartused ja igatsused. Leian end Kohtla-Järve politseimuuseumi ülemise korruse tubadest kõigi oma Comeniuse välismaiste partneritega, mingil põhjusel räägib giid kõigiga vene keeles ning minu kallitel türklastel on taldrikuga maiustusi kaasas. Kõigil on tülpinud näod ees, eriti kui meid viiakse mingisse salajasse tuppa, kus kümned valged hiired meid peaaegu pikali jooksevad. Nurgas lahistab nutta väike punapäine tüdrukutirts, korrutades, et on Austraalia laevast maha jäänud ning kõige tipuks on hiired tema Barbi nuku ära närinud. Ust uuesti avades leian end üksinda lumiselt teelt, mille servas kasvavad paksude puhmastena rukkililled, kuid tee ise on lumine ja libe. Ülesmäge koperdades leian mingi kangialuse, kust pean läbi minema, sest ma tean, et siitkaudu saab üle raudtee ning ma kuulen kuidas minu poolakatest sõbrad mind kusagil kauguses hüüavad. Raudtee küll on, aga üle minekuks tuleb mul üle kuristiku hüpata. Sügavik ise on nagu suur kanjon, triibuline ja sinist värvi. Teisel pool lehvitab mulle mu kunagine suur armastus, hoides käes vahutavat õlleklaasi ning karjub – mine selle katkise bussi pagasnikust võta glaider, sellega saab üle... bussis ei ole miskit glaiderit, on hulk näljaste põlevate pilkudega kasse, mõned neist kahtlaselt tuttavad. Mingil hetkel on mulle tekkinud seljakott, kust ma siis oma võileibade vahelt kõik juustud ja vorstid välja kisun ja kiisude näljaste hammaste vahele viskan. Kassikisa detsibellid tõusevad ning ma otsustan, et tuleb minna neile lisa toitu otsima ja hiljem tagasi tulla. Kassid järgnevad mulle ning ühel hetkel lendan ma koos kassidega sujuvalt üle kuristiku, maandudes keset turuplatsi. Ehmatusega märkan, et müüjad on kõik mu oma kooli lapsed ning nad müüvad minu asju... Siis kostub kaugelt mingi võõra mehe kõne mikrofoni, mis teadustab, et nüüd esineb Lohusuu õpetajate ansambel. Püüan meeleheitlikult lavani jõuda, sest ma ju tean, et olen selle ansambli üks juhtivamaid jõude... lava asemel seisab minu ees korraga hoopis meie oma vallavanem, kes teatab mulle ilmetul häälel, et mind on töökohustuste mittetäitmise tõttu töölt vallandatud ning minu vara on konfiskeeritud. Puhken nutma, läbi pisarate komberdan kuidagi mingite varemete vahele, sealt avastan pooled oma välismaa grupist ning teatan neile rõõmsalt, et nüüd me lähme küll mäkdonaldsisse ja ostame endale mäkräppi... ega hästi ei julgegi enam magama minna – kassid jäid ju toitmata...