Olen juuksejuurteni väsinud

Möödunud nädalal üleelatud emotsioonid, saadud kogemused, inimenergiate võnkumised ja sünergia on minust üle kihutanud nagu sada metsikut Mongoolia stepihobust. Veel alles paar tundi tagasi suutsid minu ajukäärud enda embuses hoida korraga ainult ühte mõtet, mis on minu puhul ikka äärmiselt ärevusttekitav... Pärast kiigul lebotamise hetke ning koduste häälte kuulamist tundub, et asi hakkab siiski paranema. Sõrmeotsad kibelevad juba klahvidele ning silme ees ei olegi enam täielik virvarr. Küllap saab must siis veel asja. Ei pigistanudki see keelekümbluslaager päris kuivaks. Ega mul polnud ju muidugi halli aimugi, millesse ma end mässinud olin. Minu ainsaks enese ärarääkimise võlusõnaks oli Comenius, mida ma endale nagu mantrat nina alla mõmisesin, no ikka stiilis – kui sa oled suutnud kolm comeniuse projekti ja kümneid välisreise edukalt ära teha, mis siis see nädalane keelelaager ära ei ole. Ega ei olnudki. Statistiliselt võttes tekkis mul kolme uue kolleegiga viiest super hea klapp, vahepeal mõistsime üksteist lausa mitte poolelt sõnalt, vaid enne sõnu... Laagriboss oli viimase peal tšikk. Laagrikoht ise super fantastiline ja tsivilisatsioonist võimalikult kaugel asuv (noh et lastel poleks kuhugi põgeneda ja kui nad appi karjuvad, siis keegi ei kuuleks nagunii!). Süüa sai palju ja hästi, peaasi, et hiljaks ei jäänd, sest nagu eesti vanasõnagi ütleb – kes hiljaks jääb, see sööb seda mis järgi on jäänud... Kohvi anti nõudmisel apsaluutselt kohe. Maapiimaga kusjuures! Ahh, ma pole maapiima nii kaua saanud... Laagrist osavõtnud lapsed olid ägedad, vahvad, nunnud (eriti väikesed leedu poisid, kelle pruunid silmad ja armas naeratus püsivad mu südames veel kaua-kaua, nuuks...). Külalisesinejaid oli samuti kapaga, enamus täitsa ’päris’ ameeriklased – kõige VIPim persoon ehk USA saatkonna suursaadik Eestis; siis hetkel Paides elav Alaskalt(!) pärit õpetaja; ’real marines’ ehk maakeeli päris ameerika merejalaväelased, kelle enesekaitsetehnika õpetuse peale väikesed poisid koheselt arust ära läksid; Pärnu monoteatrite festivalist osavõtvad kaks ameerika näitlejat - kellest üks kaasa teinud seriaalis Law and Order ning teine juhendanud Michelle Pfeifferit, mitte et need faktid oleks mingit muljet avaldanud kohalolnud eesti-läti-leedu 13-aastastele :) And last but not least – minu enese kõige suurem elamus ja emotsionaalne šokk – Philadelphias resideeruv kirjanduse õpetaja, kes mingid aastad tagasi Nõo gümnaasiumis õpetajate vahetusprogrammi raames õpetajaks oli. Oi kuidas mulle meeldib vaadata professionaali töötamas. Sellest kvaliteetsemalt veedetud aega pole olemas. Suure kurbusega pidin tõdema, et ta on väliskõneleja ka Pärnus augusti lõpus toimuval inglise keele õpetajate seminaril, kuhu mina muidugi minna ei saa, sest mul on sel ajal hoopis teised kohustused... Elu mängib minuga vingerpussi kogu aeg. Julmalt. No vähemalt sai eile õhtul hüvastijätudiskol kohe lausa südamest tantsida. Minu vaesed vanuritest kõlarid – julm oli see tümps, mis teist läbi lasti, aga vastu te pidasite! Nüüd peaks vist kuuks ajaks puhkuse võtma... 

minu kaks kõige armsamat ja parimat tantsupartnerit - Benas ja Daniil