Julge naise rindade vahe...

...on paksult puusodi ja männikäbisid täis! Sest ega ei saa ju jätta kasutamata juhust lastega koos seiklusparki minna. Ja mitte ainult minna, vaid siis ka juba puude otsa ronida. Eks mul oli üks seiklus juba seljataga ning hinge pisut kripeldama jäänud asjaolu, et Otepääl ma viimast rada ära ei teinud ning tarzani hüpet imetlesin turvaliselt puu alt. Seekord oli mind välja reklaamitud kui seiklusest osavõtjat ning taganeda polnud kuhugi. Loomulikult distsiplineeris ka asjaolu, et ma kõige viimane olin ning ees olevaid, äsja 140 sentimeetri piiri ületanud nublukesi aitama pidin. Tihtilugu võis meid leida kolmekesi üleval puuplatvormil, kus mu kaksikud mind truult ootasid, et ma neid siis üles tõstaksin ja nende liuguri trossile kinnitaksin. Ja kui väike lapsuke kramplikult puu ümbert kinni hoiab ning kurdab, et on hirmus hirmus, siis kuidas sa ikka välja näitad, et tahaks ise samamoodi jäädagi seda puud kallistama, mitte lasta platvormilt jalad lahti ja tundmatusse lennata. Lapsed ju kõik ületasid oma hirmud! Eks ma pidin siis ka. No igatahes said Alutaguse metsad kuulda korralikku Raine sopranit ja seda päris pikalt, sest õhusõit üle järve oli 400 meetrit pikk. Ja kui kohale jõudsin, siis tuli uuesti puu otsa ronida ja 200 m tagasi lennata. On ikka väikene vahe küll, kas hõljuda maapinna kohal või peaaegu jalgadega veepinda puudutada. Selle aja peale, kui meie kaksikutega viimase rajani jõudsime, olid meie suuremad poisid ja tüdrukud muidugi Tarzani hüpet päris mitu korda harjutada saanud. Et ega seal ju midagi hirmsat pole – näe lased siit lahti ja tõukad ennast ära ja siis lendadki lihtsalt läbi õhu paarkümmend meetrit sinna näe tolle võrgu poole ja võtad sellest kinni. Eksole. Seistes platvormi serval jõudsin ära mõelda kõik variandid, kuidas mu lapsed mu pärandvara jagama võiksid hakata ning ma tunnistan ausalt, et kui kõik mu armsad õpilased poleks all mind hõikunud ja julgustanud, siis ma oleksingi jäänud sinna töllerdama ning kusagilt tagurpidi raja maa peale leidnud. Igatahes õnnestus mul see Tarzan ära hüpata – kuigi Tarzanist endast jäi asi küll kaugele ning sopranihääl kõlas võimsalt ka selle koha peal. Kui me kõik taas turvaliselt maa peal kokku saime, siis andsid minu jäsemed lõpuks alla ning isegi joogitopsi käes hoidmine oli käte värisemise tõttu võimatu ülesanne. Küll on hea, et on lapsi, kes oma kokkukukkumise äärel oleva õpetaja hoolitsevalt ära joodavad... Kui ma siis värisedes neile oma langevarjuseiklustest rääkisin, küsisid lapsed tõsimeeles – aga miks te seda teete, kui te kardate? Aga ma ju TAHAN! I can do it! I can do anything! Niiet järgmiseks aastaks tuleb varakult uusi seiklusradu otsima hakata – me ei ole ju näiteks veel seinal ronimist proovinud ja kui ma õigesti mäletan, asusid kusagil Surma seiklusrajad, nii 12 meetri kõrgusel...