Ma ei ole rahvakoguneja tüüp

Minu lemmikpaigaks on Laiuse mägi ja ma olen seal üksinda. Ma ei võta kunagi osa jooksu-rattasõidu-kelgutamise-naisekandmise võistlustest, sest ma eelistan kõike seda teha omaette, mitte rahvamassis. Välja arvatud muidugi naise kandmine. Seda ma ei tee. Isegi üksinda mitte. Ühesõnaga – olen täielik individualist. Olen hea meelega tavaliselt varjude taga peidus, sel ajal kui mu kaaslased säravad. Tänane tuletoomine ei jätnud võimalust aga kuhugi varju pugeda, sest kogu üritus on avatud kõigile, kel vähegi viitsimist netist õige link üles otsida. Õnneks Marikesi see eriti ei häirinud, meie käitusime nagu ’korralikud’ 20-aastased hilisteismelised kunagi – viskasime üksteise ja kõigi teiste kulul nalja, tegime silma äärmiselt nunnudele noortele tulevankrite esipilootidele ning terve Laiuse ümbruskond sai kuulda Maride lauluhääli, kui me Vilina teelt alla kimasime. No muidugi kimamiseks on seda äärmine liialdus nimetada – ma pole elu sees nii aeglaselt mäest üles sõitnud kui täna. Loomulikult viskas mu Jupiteril kopa ette ning ta sülitas keti maha. Oleks ma siis ometi seekordki juurde rutanud meestel lubanud end aidata, oh ei! Mul kett peal paari sekundiga, niiet ühel toredal pikal mehel jäi üle ainult nentida – „Siin on vist tegu professionaaliga, meile jäi ainult pealtvaatamise au“. Eksole. Iseenesest olin meeldivalt üllatunud, kui meid nii kiriku kui hiljem kultuurimaja juurde päris arvestatav rahvahulk oli vaatama kogunenud. Tundub, et elab veel inimestes see ühtehoidmise ja kultuuri vaim, mis kõiksugu käskude ja keeldudega vahel üsna koopanurka susisema on surutud. Kuna tuletulemise tseremoonia juurde käis ka üksteisele tule andmine ja üle võtmine, siis võiks ju loota, et kõik need inimesed, kes täna meie kandis tõrvikuga käe ’soojaks’ said, läksid koju väikese kripeldusega südames – äkki ikka oleks meil vaja hoida oma kultuuri ja rahvast... Allakirjutanu oma suures tagasihoidlikkuses ja varjuspüsimises loodab salamisi ka seda, et ehk ei kadunud mu elu esimeses live-televisiooni-esinemises öeldud  sõnad lihtsalt tuulde, vaid leidsid tee vähemalt paarigi südame ligi. Koos seltsimaja võtmetega. Küllap kogu see tuletulemine ongi koputus meie südamele – me oleme veel, me oskame veel ühte hoida, me tahame veel olla see kummaline rahvas siin paepealsel maal. Ja siis ei lähegi eriti korda netikommentaatorite ilkuvad märkused rahvariideseelikute ja poliitikute nägude figureerimise ja särkidega papi kokku ajamise kohta. Eks igaüks näeb maailma ikka oma mätta otsast. Individualistid me kõik :)