…ja sotsiaaltöötaja külaskäiguga teatan alandlikult, et saabusin täna koju
kahe kassipojaga. Olid teised vaevu kuu vanusena ematuks jäänud kuskil
Kalmaküla metsa vahel, kust nad siis leiti ja koju kuuri alla tassiti. Aga kuna
leidjal pole kavatsust neid endale jätta ning minu pehmeksrääkimine a la –
no-tule-ikka-vaata-vähemalt ja ma-viin-su-pärast-täitsa-koju ja
annan-beebitoidu-ka-kaasa – eriti suurt pingutust ei nõua, siis ei hakanud ma pikemalt
vastu punnima. Kassipojad osutusid väikesteks rääbakateks ning endal silmis
peegeldumas kaotusvalu, kisendasid nad end kohe mulle südamesse. Nõnda et
esialgse ühe pärdiku asemel võtsin ma kohe ikka kaks. Seltsis segasem. Kodus
muidugi selgus, et ega nad süüa eriti veel ei oska, nii et mis muud kui endal
näpud piima sisse ja seejärel kassile mokkade vahele. Väikese punnimise peale
saime mõlemad rääbakad toidetud ning nagu leidlastele kohane – ega nad mujal
küll magada ei kavatse kui ikka soojas süles. Mis tähendab seda, et selle maja
rahvas on lähemate nädalate jooksul transformeerunud poole kohaga
kiisuemmedeks. Eks esimene öö näitab sedagi, kelle kaela peale kiisulapsed end
nurruma kerivad. Ega mul erilisi kahtlusi ses suhtes ei ole… ega illusioone ka mitte... Praegu igatahes ukerdab pisut agaram triibik siinsamas arvutiklahvide vahel nagu interaktiivsele kassipojale kohane. Ja omad vanad kalad st kiisud on kõik nurkadesse põgenenud, sest miskit mõistlikku seisukohta pole nad suutnud nende kahe kisakõri kohta veel võtta. Elame-näeme :)
No comments:
Post a Comment