...siis jagavad jalad jalgrattapedaalidel. Ega ei
suuda ju ometi mõelda sellele, et kui kaks sõbrakest elavad Palupere pärapõrgus
kõrvuti majades, siis võiks neile külla minna ühe ja sama jalgrattaretke ajal. Ei-ei.
Käime kõigepealt ühe juures, ära minnes lehvitame uhkelt naabrimehele ja
sõidame mööda ning kui siis pahane naabrinaine sulle Lossivaremete juures
helistab ning teatab, et sind on nähtud ning
kas-kohvi-jooma-ei-kõlband-tulla-või... siis on muidugi õige aeg ratas ümber
pöörata ning tuldud teed tagasi minna. Palupere viimasesse otsa. Selle küla
rahvas murrab vist veel mitu päeva pead, et misasja see jummala võõras kollase
peapaelaga rattur siin meie külavahel tiirutas ning minuga peaaegu samal
teelõigul kaks korda kohakuti sattunud väikese punase auto juht mõtleb
nähtavasti, et küll on lollakas, nüüd on Palupere küla vahele ära eksinud. Mis siin
inimestest rääkida, isegi hobused koplis vangutasid silmnähtava erutusega oma
päid, kui ma juba neljandat korda nende tsooni sisenesin ning maanteeäärse majakese
väike valge koeranähvits suvatses mulle viimasel korral ainult ühe
resigneerunud klähvatuse kinkida. Oh well... Tagasiteel igatahes selgus, et
Mõra jõgi on ikka veel alles, olgu ta siis kraavi või kanali nimetuse all ning
Laiuse lautade lehmasita, vabandust – sõnniku hais on täpselt sama vänge kui
minu lapsepõlveski. Päev püütud. Varjud on maas...
No comments:
Post a Comment