Kõiksugu kohvikutele ja muidu sööklatele...

...ma põhimõtteliselt reklaami ei tee. Söögiga on ju üldse nii, et kui mõni naudib igal esmaspäeval tatraputru kalapulkadega, siis teisel läheb ainuüksi lõhnast süda pahaks. Ja ega mina mingi gurmaan küll ei ole. Praekardulad sibulaga või karamellkissell ajab iga kord asja ära. Seekord aga juhtus nii, et Lohusuu õpetajad otsustasid koolilõpu õhtusöögiks kuhugi mujale kui allkorruse sööklasse minna. Veski külalistemaja Kantküla ristil oli enamikule veel puhas leht, seega polnud kaua vaja toidukohta otsida.

 Tunnistan ausalt – see mis meid seal ees ootas oli puhas nauding! Ma olen viimastel aastatel muudkui maailmas ringi rännanud ning igasugu peeneid roogasid proovinud, aga nagu vanasõna ütleb – enne kui Pariisi minema hakkad, tuleb Nuustakul ära käia.

Esiteks saabus lauale väike kuum kuklike maitsevõiga. Misiganes sinna või sisse pandud oli – maitse oli taevalik. Ma oleks võinud neid kukleid süüa üks kuni mitu ja ülejäänud koju mustadeks päevadeks korjata.

Pearoog oli enamikul meist lõhe – kuigi võiks ju arvata, et kaluriteküla naised kodust väljas ometi kala enam ei söö, aga võta näpust. Misiganes roheline plöga selle lõhetüki kõrval oli – maitses nii hästi, et ma olin paugupealt valmis eluks ajaks taimetoitlaseks hakkama. Menüüsse vaadates selgus, et tegu oli spinatiga. Jajah, ma olen spinatit enne näinud küll ja söönud ka – see ei olnud kohe kindlasti mitte SEE spinat või siis on Veski kokal köögis võlukepike, mis kõik kohe-üldse-mitte-maitsvad asjad nagu võluväel imeheaks muudab.

Magustoiduks valisin oma ammuse lemmiku – creme brülee. Kui mulle muidugi silme ette kangastus see viimane kreembrülee, mida ma Hispaanias Vahemere rannikul asuvas restoranis süüa püüdsin ja mis pisut hapnema läinud teralist vaniljekohupiima meenutas, siis mõtlesin küll viimasel hetkel tellimuse ümber muuta, eriti kui kõrvalistujaile imekaunis toorjuustukoogi tükk lauale toodi... 

...aga jumal tänatud mu kindlameelsuse eest – ma ei liialda, kui ma ütlen, et Veski creme brülee viis mu keele alla. Korralikult. Ma ei toibu sellest maitsest enam kunagi... ma unustasin isegi pilti teha, enne olin jõudnud juba mitu lusikatäit endale suhu ahnitseda. 

Ja et I-l oleks ikka täpp peal, tellisin endale latte kohvi. Latte peaks teoreetiliselt olema kihiline. Ma ütlen teoreetiliselt, sest oma nii umbes sajas erinevas kohas tarbitud latte-kogemuse ajaloos polnud ma veel kihilist kohanud. Kuni siis tänaseni.

Kuna ma olen nüüd vastupidiselt oma sarkastilisele iseloomule muudkui kiitnud ja ülistanud, siis pean lõpuks tunnistama, et kuigi maja oli super maitsekalt üles putitatud, tualett suurem kui minu magamistuba ning kõikjal valitses silmi hellitav vaade, siis veinivalik on Veskis täpselt samasugune nagu igal pool mujal. Veinigurmaanidele vastav. Mina sest hapust ja kuivast veinist aru ei saa – minuga ta ei vestle ja mulle paluks järgmiseks korraks tellida midagi magusat, täitsa odavat ja lausa rämpsveini... sest Veskisse on minul asja veel kohe kindlasti :)