Küll on tutt viltu...

...küll on põll rokane. Ühel hetkel saad päikesepiste, teisel tibab suuri vihmateri prilliklaasidele. Hommikuses proovis tõstetakse kogu su tantsurühm punaselt ruudult ära jumal-teab-mitu-meetrit-kuskil-teisel-pool asuva kollase ruudukese peale, et siis paari tunni pärast tagasi algsesse positsiooni lükata. Helitehnikul on kas sootuks uus tehnika kohale jõudnud, mille ülespanemise manuaal on kuhugi kadunud või siis ongi tal plaanis tantsurahva peal uusi heliefekte katsetada. Jõgeva raudteekülakese ainus restorani moodi söögikoht on suletud just sel päeval, mil linna on vallutanud tohutu rahvamass, kes kõik mingil hetkel süüa tahavad. Pärast mitme toitlustust pakkuva ja puupüsti täis asutuse külastamist leidub tänavamelus friikartuleid ja kotlette pakkuv telgialune, kus kotletid lõpevad otsa vahetult enne seda kui järjekord minuni jõuab. Kokkulepitud tõlkekohtumisest välismaalastega ei tule midagi välja, kuna sel ajal täidan ma alles oma kokkukuivanud kõhukest. Väikeseks vahepalaks pakuvad suurt lõbu ja nalja tüdrukute kempsu imeväikesed potikesed, mis vist küll päkapikkudele mõeldud ja mis kogukate, suurte kirjude seelikutega tantsumemmede hulgas päris palju elevust tekitavad. Valgete sukkpükste jalga ajamisel selgub tõsiasi, et nende kudumise ajal on kas kangasteljed keerdus või kuduja purjakil olnud, sest kui üks säär on sirge, siis teine jookseb metsa poole – pane või jalg teisipidi sisse. Pilt muutub totaalselt pärast väljakule lähenemist ja meie staarfotograafi ilmumist. Ununevad tühja passitud tunnid ja paistes varbad,  tribüün on rahvast täis, rõõmsaid lehvitavaid inimesi vaatab vastu igalt poolt. Mitmesajapealine tantsijate vetevool täidab staadioni ja pidu võib alata. Ikka veel imestusega vaatan eesti mehi, kes ääretu enesekindlusega tantsusamme vihuvad ja näevad vesti ja kaabuga välja rohkem mehed kui mistahes sileda lõuaga poliitikud teleriekraanil.  Lasteaia ja koolilaste lõbus-lustakas ning ääretult siiras esinemine võtab kohe silma märjaks, eriti kui näed, millist isetegevust nende väikesed peakesed suudavad käigu pealt välja mõelda. Noorte segarühmade vahvalt tänapäevaseks töödeldud rahvamuusikale tehtud tantsud on just need, mida ma isegi tantsida tahaks, kui noorem oleks... ja kui mehi kuskilt võtta oleks. Pisut liiga traditsiooniliselt imalaks on läinud need naiste tantsud, mida meie rühm päevast päeva lihvima peab – kas tõesti ei ole naine ikka veel midagi muud, kui ainult upataja ja leemekulbi liigutaja, kogu muu maailma tasakaalustaja ja lepitaja? Kas meie siis ei võigi mässata ja oma mina otsida? Kõtt, mine piluta põlle! Ja vaata et tutt sirgu oleks...