Mul läheb süda härdaks ühtviisi nii klanitud siidise kodukassi kui kõige
viimasegi äraräsitud rääbaka peale. Eelistades muidugi viimast. Kogu mu
kassikoloonia on tegelikult alguse saanud koju tassitud rääbakatest. Kõigepealt
meie esiema Kiti, kelle lapsed küla otsast prügikastist koju vedasid, kirbukoloonia
kasukas ja hull pilk silmades. Järgmiseks meie esiisa Nunnu – vanaldane paksude
hamstripõskedega elust räsitud pelglikkuse etalon, kelle sülle meelitamiseks
kulus ikka päris mitu taldrikutäit head ja paremat. Kõigi väikeste pärdikute
sündimisi vaadates, ei suutnud ma kunagi ette kujutada, kes on need inimesed,
kes väikeseid elusolevusi metsa alla kannavad, sumbuti toru otsa topivad või
merekooli viivad. Siia nad kõik jäid ja tõmbemagnetina meelitavad võõraid kodu
ja kodutuid kasse ikka ja jälle meie õuele. Eks ma muidugi vahel teen Shreki ka
ja ajan neid hanguga mööda õue taga, aga ma kardan, et nad võtavad seda kui
kentsakat mängu, millega perenaine ennast vahepeal lõbustada üritab. Sest nad
ju teavad, et tegelikult annaksin ära viimasegi toidupalukese, et nende
näljaseid kõhukesi täita. Küllap teab seda ka see tundmatu must, valge
maniskiga kõuts, kes minu heasüdamlikkust ära kasutades eile minu enese silme
all krabas kinni meie viimasest väikesest rääbakast ja temaga putku pani. Minu maailm
varises kolinal kokku. Kui ma siis viimse hetkeni lootusekiiri üleval hoides
oma väikese sõbrakese elutu, murtud kaelaga keha, üles leidsin, tundsin, kuidas
sel hetkel oleksin selle kõutsi sinnasamma maha löönud. Kogu maailma kurjus oli
kehastunud just sellesse musta olevusse. Läbi meeleheitekurbuse nägin iseennast
– minu enese headus ja sinisilmsus toovad hävingut neile, kes minu ümber. Ja mina
kogu aeg mõtlesin, et headus on maailma püsimise alus... Muidugi on. Tule
tagasi, millal sulle sobib, Mefisto – minu süda jääb sind ootama.
No comments:
Post a Comment