...et olen minetamas ka viimseid potipõllumehe oskusi. Panin mina maha suure
pika peenra aeduba. Täitsa varakult kusjuures, nii mai alguses, kui olid need
troopikailmad. Praeguseks ilutseb selle pika vao peal uhkes üksinduses nii
umber täpselt seitse oataime. Ülejäänud on ära SÖÖDUD juba idulehe faasis, nii
et terve peenar on kaunistatud sentimeetriste varrejupikestega neis kohtades
kui teoreetiliselt peaksid kasvama oad. No hea küll, ega see pole esimene kord.
Oaga läheb nii iga aasta, sest nähtavasti elab
meie aias keegi, kes kohutavalt armastab oalehti ning ootab igal
kevadel, millal ma neid talle maha panen. Mis põhjusel need allesjäetud seitse
talle ei maitsenud, teab ainult tema ise. Aga – panin mina maha ka salatit. Sellega
pole kunagi miskit häda olnud, kasvab mis mühiseb nii et äragi ei jõua tarbida.
Nii ka sel aastal – ilus punane kräsus peenrajupike, kuni... lähen mina
vaatama, et ehk saab juba saia peale panna ja mida ma näen – SALAT ON ÄRA
SÖÖDUD. Kusjuures isegi rootsusid pole järel. Perkele. Ega maasikatega pole asi
parem. Küll ma rohin ja lõikan ja panen hobuserammu ja saepuru, aga kui
naabritädi tassib peenralt rusikasuuruseid mammukesi lastele, siis minu omad on
kui kodukootud mutantvariant metsmaasikatest. Ei miskit moosilaadungit. Hea kui
mokad maasikaseks saab. Väike lootus on, et ehk saab oma mõistusega
kokkuklopsitud kasvuhoonest heal juhul ehk paar tomatit-paprikat-kurki, kuigi,
mis seal salata, naabritel kasvavad varred katusest välja juba, sel ajal kui
mina kurgid alles maha istutan. Oh well... augustikuus vast siiski. Aga sibulad
kasvavad mul küll hästi. On teised nii mahlased ja magusad. No miskit kasu peab
ikka olema sellest, et iga päev Peipsi äärde tööle käia :)
No comments:
Post a Comment