Nädalad...

…ei ole vennad. Õed ka mitte. Aga neile meeldib üksteisele ära teha. Möödunud nädal kuulub kindlalt nende hulka, mis veel kauaks kukla taha kummitama jäävad. Algusel polnud iseenesest ju vigagi. Esmaspäev, nagu ikka – sinine ja kuhjas tööülesannete all lookas, lõppes kenasti tantsutrenniga ning ei eristunud sugugi oma kaasõdedest. Kui konni mitte arvestada. Teisipäev möödus põhu-savi majakeses ja selle ümbruses säästva arengu aspekte tallele pannes. Möödaminnes võiks mainida vahvaid iiri hobuseid, kes kangesti lehma ja kohaliku kuke segu meenutasid (ja sedagi ainult siis, kui see kukk kohe sealsamas kõrval seisis), punast kassi, kes kraanikausis pikutas, eesleid, kes ilma käsku andmata oma savimajakesse sisenemist ja väljumist demonstreerisid, tundide kaupa vaikselt liivakastis mängivat last, kes minu töökaaslase lõppematu imestuse osaliseks sai (no see laps ei küsi juua ega süüa ega ei taha üldse mitte midagi, no kuidastaometisealliivakastisniimoodimängibkõikseeaeg!!!), ning musta väääga kaunist pikajalgset hobust, kellega hobuteraapiat tehakse ja kes mind täiesti ilmselgelt ignoreeris… no ei olnud minu hobune. Kinnitust sai mitu Murphy seadust – näiteks see, et kui keegi meie hulgast on kohupiimale allergiline, siis otse loomulikult sisaldab päevane menüü vähemalt kolm kohupiimatoitu. Või siis see, et kui olete plaaninud Paide linnas korraliku šoppingu teha (kesse ikka muul ajal linna saab kui mitte koolitusel!), siis jõuate hotelli kolmveerand kuus ning üllatus-üllatus – Paides pannakse poed kinni kell KUUS õhtul. Hotell oli muidugi viimase peal – Neli kuningat siiski! Ainulaadne tuppa sisenemine – otse välisuksest võib heita pilgu WC-potil istujale või duši all mõnulejale, sest… uksed on KLAASIST. Küllap oli see korrus mesinädalate sviite täis. Juba teine eesti hotell, kus ma kohe kõigepealt püha piibli avastan, seekord läks meil teda vaja ka – toa tuulutamiseks. Kolmapäeval ei juhtund miskit. Ma pole siiani aru saanud, mismoodi läheb meie arutu aja ja ressursiraiskamine kokku koolituse pealkirja ehk säästva arenguga, aga küllap on see minu viga. See-eest sain ma järgmisel päeval väga hästi aru, kui väga ma mitte tahan järgmisel aastal taas korraldada Lohusuu Laulukarusselli. Päeva lõppedes olid mul igaviku teed läinud vähemalt miljon närvirakku, kustunud pooled ajukeerdudest ning minu krampi tõmbuvad jalad keeldusid maa külgetõmbejõuga võitlemast. Sel õhtul toimus minu tantsutrenn roomates… veepudeli poole. Reede hommikul olid mu jalad hämmastusest keeletud, tööle nad igatahes kuidagimoodi koperdasid. Nädalavahetustega on mul oma suhe. Ma kogu aeg räägin endale, et siis kui kool lõpeb, tuleb see aeg, mil saab puhata ja mängida. Niikaua tuleb näpuga töödelistis rida ajada, tehtud töödele punased ristid kõrvale kraapida ning edasi teenida. Järgmine nädal ei ole ju kohe mitte kuidagi täpselt samasugune. Ehk, Murphy’t parafraseerides – naeratage, sest homme võib olla veel hullem ja kui teile tundub, et ei-ole-hullu-midagi, siis olete arvatavasti midagi kahe silma vahele jätnud.