Tänase Kosmonautikapäeva puhul...

…otsustasin taas mittemidagitegemist harjutada ning ühtlasi vaadata üle oma lemmikud kosmosefilmid. Teate ju küll – Alienid ja Lost in Space ja Battlestar Galactica. Kirsiks tordi peal vana hea Carl Sagani ainetel tehtud Contact. See  Jodie Fosteriga meistriteos annab vist küll kõige parema pildi minu enese unistustest, sellest tundest, mis mind valdab, kui ma silmad tähistaevas kinni ringi käin. Et kas siis on seal midagi ja kus on ja milline on ja mida paganat me üldse teeme siin maal, kust me tuleme ja kes me oleme. Kuna vahepeal on mõningaid kosmosemuuvisid juurdegi tehtud, siis mõtlesin, et vaatan ära ka Prometheuse. Ikkagi vanameister Ridley Scotti film ning kuigi oma Gladiaatorit ei ole tal õnnestunud üle trumbata, on tema linateosed enamasti ikka vaatamist väärt. No… ei saanud erilist kaifi ma sellest mütoloogilise tuletooja järgi nimetatud filmist. Võib-olla oli põhjuseks asjaolu, et suur osa filmist kujutas endast Alieni koopiat. Selle kõige esimese, Scotti enda oma. Ja nagu lõpustseenist aru võis saada, point oligi selles – esimese Alieni sünd :) Kui aga Alienid olid nii armsad nunnud musta riietatud rockstaare meenutavad ilast tilkuvad olendid, siis Prometheuses polnud nagu ühtegi õiget südamesse minevat tegelast. Alati ju on keegi. Eriti neis tulnukafilmides – kas siis mõni näkku hüppav lestakala meenutav kaheksajalg või hoopis armsaid kombitsaid klõbistav hiigelämblik. Ma just hiljuti kaesin järgi ka Bullocki viimase üllitise, mis vist mingil moel koguni Oscarimehikesi jahtis, ega ma küll ei tea, kas sai ka või mitte… aga asi ise kandis nime Gravity ehk gravitatsioon ning kogu lugu leidis aset siinsamas meie Maa orbiidil. Tunnistan ausalt – esimesel korral oli päris põnev, hoidis pinget üleval ja ega Sandra on ju iseenesest täitsa kena inimene. Aga lõpuks sai mul siiski üsna villand sellest skafandrisse ähkimisest ja oigamisest. Ma loodan, et mu lapsukesed ei käind ukse taga kuulamas, neil oleks päris vale ettekujutus tekkinud sellest, mida nende emme vaatab… Tegelikult on filmide vaatamine mittemidagitegemise kattevarjus väga kasulik. Hoiab jalad paigal ja näpud eemal igasugu asjade tegemisest. Ainult mittesöömist filmivaatamise ajal tuleb veel harjutada. Ma kohe ei mõista, mis värk sellega on – mida põnevam film, seda rohkem toitu ära manustatakse. Küllap mingi uut sorti Murphy seadus… Siiski – jõuab vist veel ühe ampsu kosmonautikat haugata, näiteks Pitch Black aastast 2000 :)