Et meie sõpruskonna sünnipäevad...

…liiga üksluisteks ei muutuks, otsustasime seekord minna Taimi sünna puhul hoopis teatrisse. Kohe päriselt. Ja ikka komöödiat vaatama. Mõeldud-tehtud. Kenasti riide pandud matsakad maanaised sisenesid oma situatsioonikomöödiasse kohe teatri ees, kui meie vapper autojuht otsustas ignoreerida liiklusmärki. Teatavasti on igal juhil oma nägemus märkide tähendusest, siis me tõlgendasime seda täpselt nii nagu meil vaja oli. Vapralt jätsime auto trahvikviitungit ootama ning suundusime kõigepealt Shakespeare’i kohvikusse. Meid juhatati kuuesesse lauda, mis oli reserveeritud kella 16.30ks – kuigi meid oli seitse ja kell hoopis 17.30. Asi selge, kui ikka nii vana mees nagu Shakespeare, siis tema ei hakka ometi kella keeramisega mässama ja kuus oli tolle aja Inglismaa kõige suurem teadaolev number. Me ei hakanud oma maalt ja hobusega olekut üldse varjamagi, sest keegi meist polnud enne ihusilmaga näinud seda šokolaadifondüüd, mida meile sünnipäevalaps omaenese tütre soovitusel tellinud oli. Autos veeretatud jutukesed kaalu järgi vanuse määramisest olid nagu niuhti peast pühitud ning kõik see naine limpsis suurima mõnuga ühte vist küll maailma parimat maiust – puuvilju kuumas šokolaadis. Pluss tiramisu küpsised kas siis šokolaadis või hoopis kohvis. Rääkimata Martini Astist… mingit muud šampust me ei julgend võtta, sest nende nimesid polnud me enne kuulnudki… maalt ju! Teatrisse me siiski jõudsime, aga ma pole kindel, kas mu sõbrakesed mind ka teine kord kaasa võtavad. Kui, siis mingit draamat vaatama, kus naerma puhkemise võimalus imeõhuke. Sest… esimesel vaheajal pöördus eesistunud naisterahvas mu poole lohutusega – mul tütar samasugune. Arvata on, et mina ja selle naise tütrekene olime need kõige kõvema häälega naerjad kogu etenduse jooksul. Briti situatsioonikomöödia, pole midagi parata. Kusjuures pealkiri ei jäänud mitte meelde, mingi seltsimees oli seal lõpus. Näitlejad vaesekesed said ikka sellise mahvi, eriti Karol Kuntsel, kelle liibuvatesse valgetesse balletiretuusidesse riietatud kannikad saadavad mind nähtavasti jälle pikalt mu unedes… Lugu ise oli ju üsnagi lihtlabane, miski vene balletigeenius soovib venemaale mitte tagasi minna ja põgeneb saatkonnast. Mida ta aga uneski ei osanud ette näha, on seltskond hulle inglasi, kes teda edasi-tagasi väntsutama hakkavad, jooksutades vaest mehikest siia-sinna, toppides teda peadpidi korstnast välja, nimetades teda üraskiterminaatoriks ja poola valitsuse kommunistiks. Inglise sit-com’ile iseloomulikult kasvab kogu jant lõpuks nii segaseks kätte, et tiigrikostüümis raadiole mikrofonijuhet taha toppiv osatäitja ei tundugi enam ülepakkumisena, veel vähem järgmine hetk, kus ta end maha viskab ja vaipa mängib. „Kiiniste rumiide kartusss“ kõlaks ju venelase suust täitsa eestikeelse vastena klaustrofoobiale, kas pole :) Igatahes naersime me endid mituteist aastat nooremaks ning pole mingit mõtet minna end sinna Jõgevale miskisse kontorisse kaaluma. Eks katsu pärast edasi elada teadmisega, et sinu bioloogiline vanus on näiteks kümme aastat rohkem kui astronoomiline. Ei aitäh! Pigem lähen juba kloostrisse mungaks.