...mil seisad vastamisi omaenese eksiarvamusega, tajudes äkilise selgusega, et
oled asjast täiesti valesti aru saanud. Eriti hea on see tunne siis, kui
negatiivsest energiast ühtäkki positiivne saab. Alles see oli, kui ma kulm
kipras tantsutrennis hambaid krigistasin ning mõtlesin, mis paganama kammajaa
see võistutantsu kohustuslik uhhuutamine küll on. Kuni ma siis eilses proovis keset
tantsu tundsin, kuidas muusika minus ON nupu sisse lülitas ning ma mõistsin –
see on täitsa minu tants. Esimene, mille sõnu ma ei mäleta ja ei kuula. Esimene,
kus sõnad ei sega ei mind ega minust läbi voolavat muusikat. Kui ma väga
kõvasti pingutan, siis ehk korjan mälusopist mõned sõnakatked üles, aga
tantsides on asi ainult rütmis. Niipea, kui see kohale klõpsatas, oli kõik
selge. Ulume koos huntidega. Hoolimata valutavatest päkkadest ja paistes
põlvedest. Koiduni välja. Uuhhuuuu….
No comments:
Post a Comment