…ja ta tegi seda kohe mõnuga. Hommikul kattis meie kandis maad valge
pitsirätik, mis päikese tõusu ja temperatuuri ülespidi ronimisega taevasse
minekut alustas. Sõna otseses mõttes. Tööle sõites nägin, kuidas pitsisilmused
keerukujusid moodustades end ülespoole küünitasid, moodustades kohati üsna
tiheda udukatte. Tundus, nagu oleks vihmapiisad ülespidi sadanud. Päike kummitas
piimvalgena marlipilvede tagant, muutes õhu müstiliselt kumavaks. Päeva jooksul
lendas üle Lohusuu taeva igasugu kujuga pilvelonte, küll tiigreid ja elevante,
küll draakoniturjaga lambakesi. Vahepeal niisutati maad udupeene vihmaollusega.
Pärastlõuna tõi endaga kaasa allapoole tilpnevad pilveribakardinad, mille
sambad päikesekiirtes marmorpeeglitena särasid. Pisut lauspäikese all kestvat
paduvihma kuulus asja juurde. Lõhn oli taevalik – külma-sooja-segune värskuse
ja puhtuse aroom. Lisame vürtsiks koolimaja akende ees kõrguval pesal lapsi tegevad
toonekured, paar vikerkaart ning pilt paradiisist ongi valmis. Küll on ilus see maailm, kus me
elame!
No comments:
Post a Comment