Kätt südamele pannes...

…ei ole mul praegu eriti midagi öelda. Samas ma tean, et minu tantsusõbrakesed ootavad suure matemaatilise tõenäosusega mingit minu kritseldust, mis jagaks pisut seda koos üle elatud ülevaatuse päeva. Niisiis. Erinevalt mõnest Marikesest, magasin mina eile öösel väga hästi ja nägin suurepäraseid unenägusid. Neid, millest üles ärgata nagu ei tahakski. Ei olnud mul hommikul mingit närvi sees, pluusi rinna peal polnud plekke, põll ei olnud ribadeks ja tanu otsaees ei haigutanud suur pilu. Kõik oli täpselt nii kui peab. Kingad karestatud, tutt kikkis, aga mitte ülearu ning põll sirge. Päris tore oli vaadata värviliste tuttide ja kummaliste põlledega kaunistatud saalitäit naisi, kõigil esinemisärevus silmist kumamas. Rõõmsalt tervitas ennast jahutavate Marikeste spaleer uksest sisenevaid prominente, kaasa arvatud Jõgevamaa tähtajakirjanik härra Lukas, kelle kiituseks peab ütlema, et ta pidas mitu tundi kestvad higiste ja näost punetavate naiste kätevärinal tantsitud tantsude kordusvaatused väga vapralt vastu. Nüüd jääb üle ainult oodata patriotismist nõretavat kokkuvõtet Vooremaas. Minus endaski oli üsna suur annus kultuuripatriotismi, kuni selle hetkeni, mil saabus parteikoosoleku moment. Mäletate ju küll – kestvad kiiduavaldused ja kooris sõnade kordamine. Nigu pioneerilaagris. Võtame nüüd kenasti kätest kinni, teeme kummarduse seltsimees rebasele ja laulame üheskoos „Kolumbus, Gagarin, oirassaaa, kord jooksid ringi poistena…“ Igatahes. Pisut elevust tekitas teade, et oma üldtantsusid esitame neljakaupa, ehk siis põhimõtteliselt üksteise kukil, aga kuna Kalevi staadionil eriti palju rohkem ruumi ei anta kui 8x8 meetrit, siis tuleb aga varakult harjutama hakata. Ma tean, et olen igavene reetur, aga mul pole siiamaani tekkinud mingit tunnet seda ’Puudutust’ tantsides. Suur ja uhke legend on tantsule juurde mõeldud, aga mina lollike… no ei mõista seda üles leida. Nii ma siis üritasin täna teha nii nagu Iris soovitas – mõtle mingi hea filmi peale. Mõtlesin. Filmi nime jätan siinkohal targu mainimata, aga see ei olnud erootiline linateos. Oma õiget sooloesinemist pidime taas kord närveldades ees garderoobis ootama, sest seekord olime järjekorras kümnendad. Üheteistkümnest. Väheke küll lootsime, et ehk ei pea kõiki tantse ette tantsima, aga võta näpust. Eks me olime muidugi valmis. Mingi Murphy seaduse järgi aga õnnestub just vastutusrikkal esinemisel pooled asjad vussi keerata. Ja seda ka neil, kes proovides pea kunagi ei eksi. Tegelikult läks meil vist siiski kenasti. Vähemalt ’Taas koju’ rivid ja diagonaalid olid sirged ning ring võimalikult suur. See on ka ainuke tants, mis mulle neist tantsupeo tantsudest  tõepoolest meeldib. Sest seal on tunne sees. Põhjuseks lauluviis ja loomulikult laulusõnad, mida ma muide EI laulnud kaasa, kuigi oleksin tahtnud, aga ma kustutasin seda janu ukse taga teiste rühmade esinemise ajal, sest ei saa ju ometi Marikesi lasta diskvalifitseerida mingi minu kiiksu pärast. Üleüldse pean oma kallitele sõbrakestele tänulik olema, et nad mind ikka veel välja kannatavad. Kui kõik Marikesed kenasti käsitööklubi moodustasid ja oma naiseks olemist põlle pilutamisega tõestasid, siis minu sõrmed pole selle heaks midagi teinud. Minu kauni põlle tegid valmis meie Annekese nobedad näpud. Ja küll oleks siis kurb, kui me ei saakski neid higi ja vaeva ning unetute ööde hinnaga valminud meistriteoseid kogu ülejäänud Eestile ’upatada’. Ehk olid meie kollased tutid täna ikka tasemel. Elame näeme.