…või mis supi, sellise kontsentratsiooni puhul on tegu lausa
ühepajatoiduga. Vaat sellised mõtted valdasid meid Katiga viimase tantsutrenni
poole peal, pärast nii umbes kahekümnendat kohustusliku võistutantsu
läbitegemist. Tol hetkel, kui ma mõned aastad tagasi Marikeste pundiga
ühinesin, mõtlesin ma, et oleks ju tore, kui paar korda nädalas saaks nagu ka
inimeste sekka ja ennast veidi liigutada. Muidu kasvab soomusrüü selga ja
pekikiht kintsu peale. Sellest, lihtsalt tantsu mönuga vötmisest ja enda
rõõmuks kultuurikihi kasvatamisest sai aga üsna pea ühelt
võistluselt-ülevaatuselt teisele kihutamine, aina raskemate tantsusammude
filigraanseks lihvimine, kohaliku maine tõstmine ja alahoidmine ning aja- ja
ruumitaju totaalne kaos. Selle aasta suure laulu- ja tantsupeoga kaasnev
professionaalsuse lakke upitamine on kui suure hulga vürtsisegu lisamine niigi
korralikult podisevasse ühepajatoitu. Viimased kõnelused laulurühmade naistega,
kes oma kõrisid soojas hoiavad ja ürdiprotseduure enne ülevaatust korraldavad,
ainult kinnitavad tõsiasja, et rahvakultuuri alalhoidmine on muutunud lõbust
tohutut aega ja jõudu nõudvaks päevatööks. Või siis öötööks. Kuidas keegi
harjutab. Aga julge naise rind on teadagi… vastu rindu tagumisest sinikaid täis,
seega – lähevad Marikesed Tartu võistutantsule ikka rind ees ja naer
nägudele kleebitud. Sest meil on nalja alati nabani. Pole ju võimalik
tantsutrenni tõsiseks tööks pidada, kui keset higist ähkimist keegi küsib: „Kas
kellelgi vana vahvlimasinat on?“ Millele vastuseks kostub surmtõsine: „Mis sa
tahad lokke teha või?“ Selle nalja saatel on võimatu ’ulume-koos-huntidega’
tantsu mitte kelmikalt võtta. Võtame ikka. Lendleme kui udusuled ja ei heida
mitte öömajale, vaid kepsutame koos huntidega ära metsa pidu pidama. Ehheee!!!
No comments:
Post a Comment