Tüüpiline...

…kellakeeramisjärgne esmaspäev. Öösel ei tule magamisest midagi välja, sest unenäod serveerivad jäärapäiselt kusagilt maha-välja-hiljaks jäämise videoklippe, mistõttu vaatad iga natukese aja tagant kella. Ja kuigi viimane vaatamine on nii umbes kümme minti enne ärkamisaega, pläriseb äratuskell sulle siiski kõrva just kõige paanilisema unenäokoha peal. Nagu kiuste, mängib hommikuraadio sulle eelmise nädala stuudioloba katkeid ei kellegi muu kui sinu lemmiku… Anuga. Mnjah. Väljas tervitab kellakuuene krõbe päikesetõusu temperatuur. Bussi asemel on vihmauss (loe:mikrobuss) nagu ikka esmaspäeviti, kelle roolis elus pettunud tõre vuntsidega bussijuht, kes alati sind paarsada meetrit enne Mustvee bussijaama bussist välja viskab. Täna nimelt tuleb Mustveesse sõita, ei mingeid autopeatusi Torma kandis. Mustvee tervitab päikesesära, paari langeva lumehelbe ja… suletud bussijaamaga. Ahjaa, õige, Mustvee linnaisad arvasid heaks juba märtsi algusest bussijaama teenuse ära kaotada. Õige kah, mida need inimesed õige tahavad soojas ja varjus olla, väljas katuse all pinke tükki kolm… või siis neli. Pärast viit minutit ootamist klõbisen juba üle kere ning tänan omaenese tarkust, et vähemalt kaks kampsunit selga panin. Auto saabub täistunnil, kuid kuna autojuhil on rahavõtu päev, siis jõuan tööle kaks minutit PÄRAST tundide algust. Juuksed jäävad sel hommikul kammimata. Tunnid kulgevad õnneks tempokalt, lapsed on innukad ja töötavad hoolega. Vahepeal küll tahaks mõnele puupeale pisut maailmavalgust näidata, aga ma kustutan selle soovi juba eos. Nad ju ikkagi lapsed. Ja võib-olla saavad neist siiski kunagi ka inimesed… Kuuenda tunni lõpuks olen läbi nagu läti raha. Õnneks leiab mu ülemus alati mingi viisi, kuidas kustunud alluvaid ergutada. Tuues vaesele pedagoogile näiteks… kummist peenise. Noh, et seda saaks inimeseõpetuse tundides näitliku õppevahendina kasutada. Mis teie siis arvasite? Uutest tuultest ergutatuna, sammun läbi Lohusuu bussipeatuse poole. Kurbusega pean tõdema, et minu Rumeeniast ostetud ja terve möödunud talve truult teeninud talvesaabaste parem konts on ootamatult ära väsinud ning annab varsti otsad. Üle ühe paari ei ole aga kõrgelt makstud pedagoogile aastas ette nähtud. Õnneks tuleb varsti kevad. Mustvee Konsum tervitab mind tühjade riiulitega, mille vahel sebivad vaprad töömesilased lükates enda ees suuri konteinereid uute-vanade kaubaartiklitega. Ega ma väga ei kurvasta, mul nagunii nädala toidueelarve juba pühapäevase päevaga lõhki. See on kui laps koju vaheajale tuleb :) Istekohtade juures pöördub minu poole bussijaama ’püsiklient’ (mõtlen endamisi, et ei tea, kui kaua ta seda julgust kogunud on…), soovides kõigepealt teada, mis keeles ma kõnelen. Et siis seejärel teatada: mul on viiskümmend kopikat puudu, kui teil on, ehk siis annaksite… Annan ikka, korjan oma ’kopikad’ kokku ja annan. Hambutu suu naeratab mulle. Bussis loksudes üritan unesegaselt oma peas kokku panna projektiteksti, et siis koju jõudes pisut ikka tööd ka teha. Tühjagi. Olen nii kustunud, et ei jõua õieti isegi ajalehti lugeda. Seitsmeks tantsutrenni minnes olen minetanud igasuguse patriotismi ning minus on kustunud viimanegi kultuurihoidja säde. Tammun tuimalt oma samme tantsida, asi on kaugel Kalevipojast või Linda memuaaridest… kogu selle uimamise ja tilu-lilu peale tuleb vägisi meelde Kivisildniku „ja nii nad välja suridki“. Trenni lõpuks ma oma villis varbaid ja krampis sääremarju enam ei tunne, koju sõites on ainus lohutus see, et polegi veel kottpime ja tähed teevad silma. Külma kõhuga ignoreerin kraanikaussides laiutavat pesemata nõude hulka ja teen omale viimase tassikese teed. Oli suurepärane päev. Nii nagu alati. Või siis natuke rohkem :)

Emotsionaalse mässajana...

…on mulle äärmiselt vastukarva kõiksugu liigsed reeglid ja piirangud. Teatavasti peaks sel suvel toimuma meie kõigi, ehk siis eesti rahva suursündmus – laulu- ja tantsupidu. Juba peo väljakuulutamisest alates on selle ümber keerelnud üks suur poliitiline kammajaa. Sel ajal, kui tantsijad ja lauljad palehigis repertuaari selgeks üritavad saada, kusjuures tegu on ikka tõesti ’repertuaariga’, sest ega siis eesti Nokiaks kutsutud üritusele saa minna lihtsalt tantsima või laulma. Ei-ei. Laulud tuleb võimalikult keeruliseks ajada ning tantsude koreograafia kuulub kindlalt poolballeti valdkonda. Lisaks kõigele peab igal lool olema ka oma legend. Selline tunne on, et kogu libretoga üritatakse uut Kalevipoega kirjutada. Või siis vähemalt Linda memuaare. Aga see selleks, ega pole vaja tantsima ronida, kui jalad ei kanna. Tehti ju kõige esimese poliitilise märkusena kohe selgeks, et põduratel memmedel-taatidel pole pidusse asja. Mis mulje me niimoodi austet välismaalastele jätame – mingid tasa-tasa sahistavad pensionäride rühmad Kalevi staadionil. Ei, see ei lähe kohe mitte. Kui ikka aastake kukub, vaata pidu kodus koti pääl. Õnneks Marikeste keskmine mahub ikka vanusevahemikku ära, muidu oleks küll silmad häbi täis. Vaikselt hakkas see teema juba hääbuma, kui lahvatas leek nagu kuulsas teinitriloogias – ühtäkki hakkasime piduga seoses alkoholipoliitikat ajama. No et kas ikka võib seda õllet kultuurselt inimeste keskel vötta või siis tuleb alkoholikuradiga nakatatud eestimaalased teistest tara ja traadiga eraldada. Et oleks selgelt eristatud need esimene ja teine eesti. Ja kui mu mälu ei peta, siis praegu nii jäigi. Mitte et ma nii väga igatseks pehmekeelseid lällareid laulupeo kõrghetkedel omal viisil kaasa laulma, aga… on siis MEIE pidu või ei ole? Nüüd, mil peo tegelikel tegijatel, ehk lauljatel ja tantsijatel, seisavad ees karmide ülevaatajate pilgu all selle higi ja vaevaga selgeks õpitud Kalevipoja ettekandmised, hirmutatakse meid taas kord kurjade kirjadega – kui teid määratud päeval täies kooseisus kohal ei ole, siis on meil õigus teid peolt eemaldada... Tule taevas appi! Ja siis nad tahavad, et me oma tantsuga jutustaksime neile lugu. Ma ei tea, kas ma üldse tahangi sinna peole. Või siis… äkki ootan just seda hetke, mil negatiivne emotsioon nii üle pea kasvab, et ma KÕIGE KIUSTE just tahangi sinna saada. Elame-näeme. Ülevaatus on juba 5. aprillil.

Hoolimata puudel pikutavatest lumemütsidest...

…ja täistuisanud sissesõiduteedest, on kevadekuulutajad siiski kohale jõudnud. Ei, ma ei mõtle siinkohal kõiksugu lärmavaid sulelisi, kes hommikul enne kukke ja koitu õues kisavad ning ausatel koolivaheajalistel magada ei lase. Ei. Meil siin Lindepuu põik 28 on hoopis teistsugused kevadekuulutajad. Mõned neist on eelmistest aastatest tuttavad, nagu näiteks Geriljasõja Veteran, kes imekombel veel ühe talve üle on elanud, Kurvakuju Rüütel, kes pole ikka veel oma Sancho Panzat üles leidnud, rääkimata Triibikust, kes jätkuvalt minu kõssitamisi põrnitseb ilmel – no-mida-sa-õige-endast-mõtled-MINA-olen-ju-selle-õue-peremees… Jajah, nagu arvata võib, on meile kevadet toomas pehmed ja karvased või siis rääbakad külaliskiisud, kelle omanikud peavad vist küll kogu aeg stressis olema, kuigi ma pole nii väga märganud, et Laiuse külavahe kadunud kassipiltidega kuulutusi täis oleks pikitud. Sel kevadel näiteks on püsiklientidega liitunud täiesti superhoolitsetud kodukassi välimusega must pikakarvaline D’Artagnan, kellega mul õnnestus isegi juttu vesta. Noore ja rohelisena, alles Gascone’ist meie kohalikku kassiparadiisi saabununa, imestas ta äärmise naiivsusega, et uksest sisse nagu ei lastagi… Kui nüüd veel juurde arvestada aeg-ajalt vilksatav Häbelik, siis veel üks triibuline, kellele ma vähese tutvusperioodi jooksul pole veel nime jõudnud anda, ning korrapäraste intervallidega haaremit ülevaatav Sultan, suur volask laiguline, äärmiselt tähtsa olemusega kõutsirajakas, siis võiks selle kevadesümfoonia libreto paikapanduks lugeda – „Kihluspidu esimeste päikesekiirte valguses ilma pruudita“… Minu kassitüdrukud ju kõik ammu ära steriliseeritud…

Mida arvata säästva arengu koolitusest...

...mille esimeseks ülesandeks on õppida selgeks laiali jagatud hääletuspultide kasutamine. Jajah, just sellised, mida nähtavasti parlamendis kasutada võiks. Euroopa fondide rahade eest on hulk loodusressursse ära kasutatud, et plastikust mikrokiipidega varustatud vidinaid kokku vorpida, et neid siis tavapärase käetõstmise asemel kasutada. On ju mugav – kogu info kajastub koheselt ekraanil, et kui mitu protsenti hääletas ja millise vastuse kasuks. Soovitati soojalt koolidesse kasutusele võtta, ega see ei ole üldse oluline, et hind üsna krõbe, ühe ülesande kokkuvusserdamiseks mitu tundi aega läheb ja vahepeal tegelikult programm umbe jookseb. Kui koolitaja oma jutuga sinnamaale jõudis, et ta tegelikult ministeeriumis töötab, kusjuures tema välislähetuste loetelu läks mul üsna ruttu sassi, siis ma nende pultide üle enam ei imestanud... Üldse jäi mulle arusaamatuks, miks oli vaja hulk inimesi pealinna kohale kutsuda, neile öömaja kinni maksta, pluss kohvipausid ja sööklatoit ülikooli kohvikus, et seitsme tunni jooksul ekraanilt maha lugeda eelnevalt kohale saadetud õppematerjalid. Või õigemini veidi meie harjumuspärast statistikaaruannet meenutavad hästi palju arve, skeeme ja loetelusid sisaldavad slaidid. Kui ülesandeks oli kursusele registreerunud koolimeeskondade sissejuhatav harimine, siis säästva arengu kontseptsioonile tuginedes oleksime me võinud need südamerahuga koduses miljöös ära lugeda. Praegu nägi asi küll hale välja – ruumitäis rahvast tukkumas, üritades meeleheitlikult toolilt mitte maha kukkuda, sel ajal kui loengupidaja unejuttu lugeval häälel slaide ümber jutustas. Oh, kuidas ma igatsesin sel hetkel toda Norra Fram muuseumi ajaloogiidi... Aga pole parata, üle tuleb elada veel homnegi päev. Et pealinnaskäik päris mahavisatud aeg ei oleks, otsustasime me naistega, et lähme õhtul kinno. Ega siis iga päev ei saa kinos valida just värskelt Oscarimehikesega pärjatud linateost. 12 aastat orjana, niisiis. Ma sain aru küll, miks see film on tehtud ja miks ta just selline välja kukkus. Ma mõistan väga hästi, et ameerika valged on korda saatnud inimajaloo mustimaid ja räpasemaid tegusid. Ma tajusin selgelt, et selle filmi eesmärk oli just nimelt inimesi korralikult šokeerida. Neile sõna otseses mõttes pähe taguda, kui andestamatult julmalt on nad kohelnud neegreid (oh pardon, mustanahalisi,  oh vabandust, afroameerika rassi esindajaid... oh jessver, mul pole enam aimugi, kuidas neid nimetada tohib....) Aga. Ma olen enda arvates üsna intelligentne ja empaatiline inimene ning minu jaoks oli see film halb. See oli nii üle vindi keeratud kui veel saab, see kett lausa lohises mööda maad, kriginaga. Filmikunstil on omad eelised inimmõistusele käsitamatute tegude näitamiseks. Filmikunst võib korda saata imesid. Öeldakse ju, et tõeline õudus on see, mida sulle tegelikult ei näidata, kuid sa tead, et ta toimub. Selle filmi puhul oli tegu pigem vastupidisega - sind hoiti väevõimuga kinni, samal ajal korduvalt torti näkku lüües. Oksenda või lämbu, vahet pole. See oli vist üsna esimene kord, mil ma tundsin, et tahaksin kinost poole pealt ära minna. Õnneks ootas mind jääkülm hotellituba, mäkaiverdatud rulookradin ja kuum dušš. Pärast voodisse heitmist avastasin, et vaatan tõtt poolpalja Mick Jaggeriga. Vähemalt oli ta oma esimeses nooruses, kuigi laul, mida ma ta huultelt lugesin, kõlas tõenäoliselt nii – I can’t get no satisfaction...  kas olen tõesti virisevasse varajasse keskikka jõudnud... 

Minu kolleegidel on täiesti õigus...

...et mind ei tohi mingil juhul üksinda kuhugi lasta. Eriti mitte Comeniuse reisile. Mitte et ma seal mingeid lollusi teeks, mis päevavalgust ei kannata. Ei-ei. Asi selles, et ma kipun endale alati üleliigseid ülesandeid korjama. Neid, mida keegi teha ei taha. Või ei viitsi. Türgist tulime ju ära niskese lisakohustusega, et silme eest must. Kuna mul seekord kedagi takistuseks kaasas ei olnud, siis õnnestus mul võtta kohe kaks ülesannet... Ja muidugi näidata üles isepäisust, seades küsimuse alla mõningate meie tegemist vajavate projektiasjade korralduse siin kaunis kuningriigis. Eks mul läheb nüüd tükk aega kosumiseks ja hingepaitamiseks. Aga alati tuleb ikka positiivne külg ette keerata ning asjale naljaga läheneda. Kusjuures nalja saab ikka nabani. Eile näiteks tegin ma oma poistele külma, teeseldes SevenElevenis, et mul on rahakott kadunud. Nikita oli juba üsna näost roheline ja hakkas oma rahakotti välja otsima, kui ma enda oma kaenla alt välja tõmbasin. Pärast mängis ta ise sama vingerpussi oma emale, teatades, et on kõik raha ära raisanud juba J Või siis see hetk Oslo kesklinnas, mil eiteakuskohast ilmusid meie selja taha politseihobused. Sõnast 'terviseks' ei hakka ma üldse rääkimagi... Samas on projektitööle mõeldes mõned naljad üsna julmad. Nagu näiteks see, kui tuled koju mäluga, mille peal kõik vajaminev materjal ja siis kodus arvutisse ühendades avastad, et oled boonuseks kaasa saanud viiruse, mis korrapealt kõik su mälu tühjaks pühib. Vat seda ma nimetan ajupesuks. Et aga tänane päev päris musta vihmavarju alla ära ei kaoks, pisut päikesepaistet ka. Hommikupoolikuse mittemidagitegemise ajal sattusin jälgima vahvat üritust, mida siimail juba paarkümmend aastat peetud on. Kuna Norras on kõik suusapõhine, siis täna kogunesid siia puudega inimesed oma suusaolümpiat pidama. Kui Eestis mingi paraad on, siis pannakse liiklus kogu tänaval kinni. Siin toimus kõik kenasti kõrvuti – kellamees kõlistas hobuvankri kõrval kella ning kõik see inimvoor järgnes omas tempos, samal ajal kui autojuhid rõõmsalt kõrvale rivistusid. Ei puudunud ka ergutajad teeservas ning kogu seltskond oli varustatud pisikeste rahvuslipukestega. Jääb üle ainult imetleda nende inimeste vaimujõudu, kes oma pisut teistsuguste kodakondsete eest nii südamlikult hoolt kannavad, et nendega lausa suusavõistlustest osa võtma saabuvad. Paar päeva tagasi mäenõlval nähtu, ehk siis tillukesed aasta-paarised norrakad, kes vist küll kõigepealt suusatama ja alles siis käima õpivad, isside seljas mäest alla tuiskamas – see vaatepilt jääb kauaks meelde. Mina näiteks tundsin täna, kuidas osa minu perekonnast oli mult ära võetud – ma nägin oma poisse ainult korraks koolimajas, kus nad miskeid olevusi joonistasid (tegevus, mida iseloomustati sõnaga boobs). Hiljem muidugi selgus, et tegu oli järjehoidjatega ning kogu tegevust jäädvustasid ka kohalikud ajakirjanikud, mistõttu on meie rahvusvaheline seltskond kajastatud homses kohalikus lehes. Superstaari esimene saade J Lihtsalt ilusaid hetki jätkus ka õhtusse. Kooli direktriss kostitas meid õhtusöögiga, või siis õigemini lubati meil endile laua peal kuumal laavakivil veiseliha küpsetada. Minu üllatuseks ei olnud keegi enne taolist tehnikat näinud. Ma millegipärast arvasin, et kivil liha küpsetamine peaks vähemalt lõunapoolsetele rahvastele tuttav ette tulema, kuid küllap oli see jälle minu suurest ’tarkusest’ tingitud. Kõigi nende reiside ehk suurimaks boonuseks ongi saada ikka ja jälle teada, et ma tegelikult midagi ei tea. Praegugi tean ma ainult seda, et see öö jääb vahele, sest tõusta tuleb enne nelja, bussile minna pool viis ja hommikul tuleb üle elada piinarikkad hüvastijätuhetked kõigi kalliks saanud hullude comeniuslastega. Pagan, juba silmad märjad... 

sihvakad linnahobused

matsakad maasuksud

Igasugune laisklemine...

...saab alati tasutud. Täna hommikul andsid end tunda suusakuurordi kõrvalmõjud – päikesest põlenud nägu ja särki seljast võtmast keelduvad käelihased. Õnneks oli päevaplaanis tunne Norramaad reis, ehk sõit Oslosse. On ikka hunnitu vaatepilt! Mäed ja orud, metsad ja järved. Jumalal läks mõnesse kohta ikka kamaluga teri... Pärast kolmetunnist vuramist jõudsime lõpuks heaolukuningriigi pealinna, klaasist-kivist-metallist  taevatalade ja valgeks võõbatud nukumajade maale. Vaadet eriti kaua nautida ei saanudki, sest algasid lõputuna näivad tunnelid, kus 70 märgi alas vapralt vähemalt sajaga vurati ning kui me siis maa alt välja vupsasime, olime sootuks rannikule jõudnud. Sajad jahid-kaatrid-mootorpaadid kenasti rivis. Oma suures ’tarkuses’ ei teadnud mina aga näiteks üldse, mis koht see Fram muuseum on, kuhu me kõigepealt suundusime. Küll ma mõtlesin, et äkki on tegu mingi lühendiga või jumal teab millega... selgus, et Fram oli hoopis Nanseni laeva nimi. Nojah, sellesama, millega ta üritas põhjapoolust leida. Mis tal ei õnnestunud. See-eest läks tema sõbral Amundsenil pisut paremini. Laenas Frami Nanseni käest ja avastas lõunapooluse nigu niuhti. Muuseumis veedetud 45 minutit oli minu parim ajalootund. Rääkimata sellest, et laeva trümmis valitsev tõrva ja õlisegu hais tahtis silmanägemise ära võtta. Mingil põhjusel mul siiski ei tekkinud tahtmist näiteks tagasi Rovaniemile kolida, isegi mitte virmaliste pärast, mida meile suurel ekraanil näidati. See oli ka ainuke lahja asi kogu ettekande juures, aga ega nii fantastilist loodusnähtust nagu virmalised polegi võimalik muul moel täie rinnaga nautida, kui ehtsalt ja vahetult looduses. Üsna loogiliselt järgnes maadeavastajate muuseumile viikingite oma, sest ega norrakad oma ajaloos ei saa viikingitest ei üle ega ümbert. Sellega kogu kultuuriprogramm piirdus ning meile anti vabad käed linna avastamiseks. Jumalale tänu, et ma olin selle linna südames kümme aastat tagasi juba korra viibinud. Nüüd õnnestus mul taas kord tarka mängida ning oma reisikaaslastele selgitada, kus me oleme ning kuhupoole me minna võiksime. Esimese asjana ronisime ooperiteatri katusele. Jahah, just  - katusele. Keset Oslo linnakest asetseb arhitektuuriime, mille viltustele vormidele ja tulnukate laeva meenutavale sisule annab sarnast otsida. Very impressive, ütleks ma. Päike paistis ka nii kaunisti, et meil poola naistega tekkis vallatu plaan kaldpinnale pikali heita ning kogu ülejäänud aja päikest nautida. Meil kaasnes sellega tegelt veel ka teine mõte, aga seda ei saa siinkohal avalikustada. Kogu ülejäänud kolm tundi me lihtsalt marssisime Nikita ja Alekseiga mööda Karl Johans Gratat üles-alla, tegime kohustuslikud pildid kuningliku palee taustal ja raudteejaama tiigri ees ja suure paksu neegrinaise juures... ups, see pidi olema saladus... Lõpuks pakuti meile õhtusööki Hard Rock Cafe’s ning kuigi me kõigi üllatuste vältimiseks valisime kanapasta, siis seekord oleks vist tõesti pidanud hamburgeriga läbi ajama. Igastahes on see mitte esimene kord, kus toit nagu kohe mingitele eurostandarditele ei vasta. Aga see on ka ju loomulik – Norra ei kuulugi euroopa liitu!  Suure nostalgiaga mõtlesin tagasi Istanbulile ning kogu selle gurmeemaailma naudingutele... Niisiis, poolnäljastena asusime oma kolmetunnisele tagasiteele. Ma arvan, et teetöölised nähtavasti teadsid, kui väsinud ja omadega läbi me oleme, ega nad muidu poleks teele tekitanud mitmekilomeetrilist ummikut, kusjuures selle takistuse olemus jäigi mulle selgusetuks. Igatahes nüüd ma tean, et teetöölised Norras ei maga ja teevad tööd 24/7. Kuigi ma hetkeks mõtlesin, et keeran end kohe teki sisse siruli, nägin ma hotelli jõudes köögis kraanikausi kõrval tohutut mustade hommikunõude hunnikut, mis oleks mind vist elu lõpuni kummitama jäänud, kui ma poleks teda ära likvideerinud. Ei, ei visanud aknast välja lumehange... ära pesin. Ja siis mõtlesin, et tühja kah, kui juba mittemagamiseks läks, tuleb ka muljed koheselt kirja panna. Eks magada jõuab ka järgmises elus. Või siis näiteks homme hommikul J

peegel-selfie ooperiteatri katusel ehk leia pildilt meid!

Just täpselt!

Nüüd ma küll ei tea...

...kas ma julgen järgmine kord Comeniuse reisi eel üldse mainida, et tegu on ’tööreisiga’, kuna tänane hommik kujutas endast neljatunnist  olesklemist Trysili mäe harjal suusakeskuses. Lastel oli muidugi lõbu laialt ning vähemalt mäest alla-üles tuisklemises hoidsid Nikita ja Aleksei Lohusuu lippu kõrgel. Kui norrakad ise on põhimõtteliselt suusajalgadega, siis meie poisid ei jäänud neile kriipsugi alla. Nad ei tahtnud lõpuks enam mäelt ära tullagi. Nende pärast oleks võinud kogu muu projektitöö määramatusse kaugusse lükata ning kogu ülejäänud aeg oleks suusatamisega sisustatud. Või siis kelgutamisega, sest kui mulle eilse õhtu vapustavast kelgurallist räägiti, läksid mul silmad kadedusest roheliseks.  Mis aga suusatamisse puutub, siis... mõtlesin küll esialgu pugeda oma ametliku paparazzo tiitli taha, kuid lõpuks otsustasin ikka ära proovida, mis tunne on üle paarikümne aasta suusad alla saada. Libe tunne oli. Ei anna ikka võrreldagi vanade Visu puusuuskadega, mida jõuga edasi lükata tuli. Nüüd oli muidugi ka jõudu vaja, aga kätes, et end miskit moodi püsti hoida. Võtsin siis rahulikult asendi sisse radade alguspunktis, et vajadusel fotokaga klõpsida ja ise samal ajal tähtsat nägu teha – mul ikka suusad all, onju J Pärast seda aga, kui poisid minu poole kahtlustavaid pilke heitma hakkasid, mõtlesin oma kanaajuga – no midaiganes ma siin nõlval passin, ma peaks ikka mäest alla ka sõitma. Mõeldud-tehtud. Järgmised minutid demonstreerisin ainulaadset eesti maanaise suusasõidutehnikat – maalähedane tagumikusõit. Hea, et vahepeal ikka tasast maad ka tuli, muidu oleks ma niiviisi end ühtäkki Trysili linnatänavalt leidnud. Igastahes on minul järgmiseks kolmekümneks aastaks suusalimiit ületatud. Aga vähemalt sain ma seletuse sellele, miks norra meestel nii nõtkuv tantsusamm ja seksikas puusanõks hästi välja tuleb... parim näide on meie Leif :) Kui sa ikka suure osa oma elust pead nõtkuval kõnnakul mäesuusasaabastes laenutuspunktist rajanõlvale ja tagasi tantsima ning suuna muutmisel on puusanõks ülioluline, siis pole midagi imestada, kui tantsuplatsil naistel suu lahti vajub. Ja tantsu saime me täna ikka täie eest, sest lisaks hommikuprogrammi kuulunud suusamaratonile, tutvustas pesuehtsat viikingit meenutav norra mees (kelle nimi võis olla Einar) meile Trysili piirkonna rahvatantse. Alustades küll täitsa kodusest perekonnavalsist ja paarist muust eestlasele tuttavast rahvatantsust, millest minul muidugi taas kord ei õnnestunud osa võtta, sest mulle ei jätkunud paarilist... vägisi kiskusid mõtted jälle selle kooliaegse diskoõhtu poole, mis ikka veel edasi kestab... aga üsna kohe tabasin ma ära, et ega siis ametliku paparazzo ülesanne ei olegi mitte ise lõbutseda, vaid teiste lõbu jäädvustada. Mida ma ka tegin. Kogu üritus lõppes  sellega, et meile tantsiti ette kaks rituaaltantsu – karutants ja viljakusetants. Sellest, et viljakusetantsus osalevad ainult mehed, kes läbi tantsu üritavad näidata, kumb neist ikka vägevam on, et naine tugevama isase järglaste saamiseks valiks, saan ma veel kuidagi aru. Mis point karutantsu taga on, selle peale tuleb veel mõelda. Kui karu lastud ja koju veetud, siis võiks tema ümber ju karutantsu teha. Aga ei. Tuleb võtta šnaps või ka kaks, käpuli maha visata ja kätekõverduste asendis ennast ringikujuliselt edasi hüpitada. Vägisi meenutas mobiilset plankingut, norrakad võiksid plankingu ära patentida – tuginedes vanale rituaaltantsule... Hotelli poole tagasi jalutades mõtlesin poiste peale, kes päeval väsinud ja näljasena, sest mäenõlval pakutud norra rahvusliku retsepti järgi valmistatud põhjapõdralihasupp ei vastanud ühelegi söödavuse kvaliteedinõudele, meie esitluse ettekandega kenasti hakkama said ning kelle kohta nii mõnigi Comeniuse kolleeg on kiidusõnu öelnud – kenad ja armsad poisid mul, sobivad minuga kokku :) Loodetavasti pakkus neile tänane koolis toimunud filmiõhtu sama teravaid elamusi kui eilne kelgusõit. Kuigi mine tea, minu ettekujutus põnevast filmist on arvatavasti sootuks teistsugune kui teismeliseealistel poistel... eks ma homme kuulen. Kui seda mulle muidugi kannatab rääkida :)

no onju suusad all! mida te must veel tahate...

professionaal number üks, duubel üks

professionaal number üks, duubel kaks

Et saaks kõhutäie naerda...

...võite mind ette kujutada südaöösel hotellitoas voodi all roomamas, et üles leida tagaseina sügavusse peidetud seinakontakt. Kusjuures voodi liigutamine ei tule kõne alla. Ma saan aru küll, et norras on nähtavasti hotellides väikesed trollid, kes elektripistikut vajavad juhtmed kõigi voodite alt läbi veavad, aga meie hotellis ma neid veel kohanud ei ole. Üsna samasugune situatsioon leidis aset köögis, kus meil lubatakse meie endi raha eest hommikusööki valmistada – esiteks ei õnnestunud meil leida kohta, kuhu pista kohvimasina juhe, seega teeme me kohvi köögi nurgas põrandal, sest seal on pistik. Teiseks, sain ma täna hommikul taas kord ovatsioonide osaliseks – jajaa, ma tean, olen nartsissist  - sest minu kallid türgi kolleegid soovisid hommikusöögiks ’scrambled eggs’e valmistada, kuid keegi meist ei suutnud selgusele jõuda, mismoodi keraamiline pliit tööle läheb. Peale minu. (kestvad ovatsioonid, loe: Raine nägi esimest korda keraamilist pliiti) Olgu, olgu, tegelikult on meil siin hotellimajakeses väga hubane, sest terve maja on meie päralt ja ma võin julgelt paljajalu ning öökleidis ringi jalutada. Kui tahan. Ja nõusid saab pesta. Ja dušinurgakeses on võimalik end kempsupoti peal istudes aurava veega puhtaks küürida. Ja kui fööni tahad kasutada, siis tuleb taas kord voodi all peitust mängida. Soovitav oleks juhe ühendada ENNE pesema minekut. Õnneks on mu fööni juhe nii pikk, et ma ei pea juuste kuivatamiseks poolenisti voodi alla pikutama jääma... Aga Trysil ise on fantastiliselt ilus koht. Me tõime endaga päikese ka kaasa, mis tähendab, et kogu tänane päev möödus pea kuklas ja fotokas näppude vahel. Minu salaunistuseks on elada mägedevahelises orus, just sellises nagu siin, ainult selle vahega, et koht asub Šotimaal ning lume asemel kaunistavad mäekülgi miljoni lilla värvivarjundiga kanarbikupadjad. Trysili koolimaja kuulub vist kaunimate hulka, mida ma näinud olen, rääkimata sellest, millega kõik õpetajad ja õpilased varustatud on. Ei mingit öö läbi Internetis tuhlamist, et lastele head materjali leida... ei mingit lõika-kleebi tehnikat, et töövahendeid valmistada... ei mingit kontrolltööde ja testide nikerdamist... ei mingit filmipiraatlust, et lastele videomaterjale pakkuda... ah mis ma siin ikka ilastan, sellise elustandardiga nagu Norras, kaasnevad otse loomulikult ka kõik õpetamisega seotud hüved. Ja kindlasti on neil siin jälle omad mured – ma küll ei tea veel, mis need on, aga võibolla reisi lõpuks mõni paljastus ikka pinnale ujub. Ja ega me kõigest nähtust hoolimata ikkagi ei suuda oma koolilastele lõunaks suitsulõhet pakkuda... Ma juba kujutan vaimusilmas ette kogu seda rahvusvahelist seltskonda Lohusuu kooli sööklas tatraputru või siis hakklihaga makarone söömas. See pole muidugi kindel, kas meie maavanem näiteks suudaks saalitäiele välismaalastele perfektses inglise keeles maakonna tulevikuplaane tutvustada, andes seda ääretult huvitavat materjali edasi nii uinutaval häälel nagu oleks tegu unejutuga. Minu poisid suutsid vaevu Lohusuu lippu kõrgel hoida ja mitte tukkuma jääda. Õnneks järgnes sellele südmusele vahetult tutvumisvoor koolimajas, mis tähendas seda, et meil kõigil tuli kordamööda lavale ronida ning mikrofoni sisse rääkida. Mida sa seal muud ikka ütled, kui et mis su nimi on ja kui vana oled. Seekord olid mõlemad poisid ikka neliteist, mitte nelikümmend... aga mina unustasin isegi oma nime öelda, sest olin nii ametis eesti aja üleandmisega. Üleüldse kipub asi pisut käest minema. Nüüdsama õhtul seadsin end õhtusöögile minekuks valmis juba tund aega varem. Kui teised imestunult küsisid, miks mul jope seljas on, tuli mulle muidugi meelde, et mu arvuti kell ikka veel armsat kodust aega näitab... aga ma vingerdasin end välja ettekäändega, et tahtsin minna õhtusest mäest pilti tegema. Mis mul ei õnnestunud, sest oli juba liiga pime ning tänavavalgustus ei ole piltide tegemisel mitte abiks. Sain aga hoopis suurepärase pildi Kuubumerangi ja Veenuseplika võrgutustantsust – ahh, kuidas tähistaevas on täpselt sama, mis kodus. Või Türgis J Pisut hiljem kihutasime meie, õpetajad, mööda õhtuhämarat, ussina mäkke looklevat ja lumest väljaraiutud kitsukest teed pidi üles Skihytta poole. Kuigi sõit meenutas bobirajal kulgemist, mistõttu ma ei suutnud peast visata kujutluspilti Nikitast ja Alekseist, kes kusagil valgustatud kelguradadel parasjagu koos kõigi teiste lastega õhtust kelgutamist nautisid, ei saanud ma samal ajal jätta mõtlemata – seda rada pidi tuleb meil pärast alla ka tulla! Ja mul oli õigus – kui me siis paari tunni pärast järjekordset 180 kraadist kurvi võtsime kiirusel, mis kohe päris kindlasti ületas märgil ettenähtud 50t, siis olin ma ’maapinnale’ tagasi jõudes äärmiselt õnnelik, et mul hütis nauditud põdraliha ikka veel sees püsis. Homsele suusapäevale keeldun ma hetkel mõtlemast... 

We are from Estonia... yes 

Kui miski peab untsu minema...

...siis ta ka läheb. Ma oleksin pidanud seda aimama, et Norra on üks neist riikidest, mis minuga vist ühes universumis EI VÕNGU. Kui ma ainult meenutan oma esimest Comeniusega seotud välislähetust, mis mind just nimelt Norrasse saatis ning millest midagi katastroofilaadset kujunes, siis oleksin võinud seekordse Norrasse sõidu eel vähemalt paar nädalat joogahingamist teha. Algas kõik tegelikult kenasti, minu poisid vurasid autoga kohale, leidsid mu Laiuse vahelt üles ning Tallinna lennujaamas olime täitsa õigeaegselt valmis. Lend ise oli ka rahulik, Oslo kohal oli veidi muru niitmata ja raputas, aga see on ka arusaadav, kui tegu Eesti Õhu kiitsukese Bombarderiga või misiganes nende väikeste mängulennukite nimi on. Norra mikrokliimasse jõudes muutus aga kõik. Esiteks ootasime me poolteist tundi oma pagasit. Annab ikka ära panna seda väikest kogust otselennu pagasit, mis Tallinna lennuga kaasas oli. Ei tea, kas mahalaadijal venis suitsupaus pikale või otsisid nad nurga taga baltikumi narkootikume, igatahes jooksutati meid ühe lindi juurest teise juurde, kuni me siis lõpuks oma õnnetud hüljatud kotikesed ühe seisva lindi pealt üles korjasime. Kõhud korisemas, suundusime lennujaama ’puhvetisse’. Ja puhveti nimi on täiesti õigustatud. Hingehinna eest saime külmakohmetunud ’baguette’, kohvi tuli ise valmis teha ja mahlad kapist üles otsida. Kui laua pealt sodi ise maha pühkida, siis võis isegi istumiskoha leida. Kõhud enam-vähem täis ja raudteejaama puhvet silme ees, suundusime kempsude poole. Ma arvan, mulle jääb elu lõpuni meelde, kui ma naiste kempsu sisenedes seisin vastamisi super Mariot meenutava mehikesega, kes mulle midagi norra keeles seletama hakkas. Ma noogutasin okei ja ütlesin siis inglise keeles, et ega ma aru ei saa, aga olgu pealegi. Kabiinist väljudes seisis seesama mehike mul jälle tee peal ja seletas muudkui edasi. Nii kiiresti pole ma veel kunagi kempsust välja tulnud. Tunni aja pärast teise tualetti minnes, oli toosama mehike sealsamas ootamas... Ma otsustasin, et ei hakka selle ilmingu üle pikemalt juurdlema, seda enam, et tuli bussiplatvorm üles otsida, millelt Trysili sõitma hakata. Kuigi sõiduplaani kohaselt pidanuks buss väljuma 16.55, siis kell 17.35 teda veel ei olnud. Ma juba tegin ettepaneku meiega koos oodanud poolakate tiimile üks korralik poola rahvatants rahvale selgeks õpetada – saaks sooja, oleks lõbusam ning ühtlasi ka projektitegevusi väheke läbi viidud. Õnneks päästis neid kohale saabunud buss... mis pärast reisijate pealevõttu rõõmsalt jaamas edasi seisis. Kuna meie pääsesime bussi üsna viimaste seas, siis istekohti meile loomulikult ei jätkunud. Ega ma muidugi eriti vaimustuses ei olnud ideest kolm tundi Trysilini püsti seista, aga no, parem ikka kui Oslo lennujaama jääda. Kui kell juba veerand seitset tiksus, selgus viimaks ka seismise põhjus – bussijuht tuli ja kamandas meid bussist välja minibussi. Ütles, et too sõidab suure bussi taga ja kõik on okei. Oligi. Nii paarkümmend kilomeetrit, kuni me nägime suurt bussi keeramas ühele poole, samal ajal kui meie vastassuunas põrutasime. Veel mõnikümmend kilomeetrit ja siis jäime me hoopis seisma ning vahetasime bussijuhi välja. Nüüdseks olime juba nii palju julgust kogunud, et küsida, kas buss meid ikka õiges suunas viib. Jaa jaa, ikka Trysili poole, aga teist teed kaudu, mis on... pikem! Ei, ega sest midagi, me olemegi ju ainult poolteist tundi graafikust maas... Tund aega hiljem, kui hakkasime lähenema mingile suuremale asustatud punktile, toimus kohalike bussireisijate seas nihelemine – mindi juhatama, et peaks vist ikka sinna asustatud kohta sisse ka keerama ja bussijaamas õige bussi üles otsima – pagas ju kõigil tolle suure bussi peal. Hetk hiljem kolisime siis jälle ümber. Kogu selle sahmerdamise peale hakkasin mõtlema nende variantide peale, mis mind hotellis ees oodata võivad... kui ma sinna ikka kunagi jõuan... No jõudsime. Kuigi buss sõitis hotellist peatumata mööda ning alles järgmises peatuses vastas meie pärimise peale, et oh jah, see koht kus teie maha pidite minema on nüüd küll tükk maad tagasi. Eks me siis kolistasime oma kohvriratastega piki pimedaid Trysili kiviklibuseid kõnniteid. Minu päevinäinud reisikohvrile jääb see reis vist küll viimaseks. Aga pärale me lõpuks jõudsime, näljased kui hundid ja läbi nagu läti raha. Poisid said oma tulevased perekonnad kätte ning mina suundusin põksuva südamega hotelli poole. Seda, mis siin ees ootas, aga juba järgmisel korral. Welcome to Norwegia...  

Oslo lennujaama puhvetis