Ma kohe päris kindlasti ei usu...

...kõiksugu karmavõlgasid ja ennustamist ja seda, et kõik kuri saab kunagi karistuse ning see, mis teed, tuleb sulle endale ringiga tagasi. Need on muidugi head ütlused rahustamaks värisevat südant ja rahutut meelt. Eriti kui midagi juhtunud on. Ja eks juhtub kogu aeg. Seda juhtumuste rada meie ümber võib näiteks eluks nimetada. Aga tegelt ka, tulin ma tagasi sealt nädal aega kestnud laagrist, kus juhtus apsaluutselt nii head kui halba ja emotsionaalse raputuse sain ma kindla peale kätte jälle. Nüüd siis maitseme järellainetust. Esimene tuli Õhtulehe artikli näol, millest (käsi südamele pannes) olid mõned meist juba mitu laagripäeva teadlikud, sest teatud asjad ei allu kontrollile. Piinlik on. On jube häbi, et meil leidub ajakirjanikke, kes asjasse tegelikult süvenemata fabritseerivad kokku hapukurgiloo kellegi anonüümseks jääda sooviva pirtsaka eestlase halamise peale, rikkudes niimoodi võibolla igaveseks raha omavate asutuste soovi midagi meie laste heaks korraldada. Ma ikka vahetevahel loen seda kollast ajakirjandust ja imestan iga kord – sellisel moel me eestlased siis tahamegi ’tähelepanu vigadele juhtida’. Laimates, näpuga näidates, fakte mitte kontrollides, söötes anonüümsetele kommentaatoritele ette mahlaka lihatüki kellegi kintsust ja nautides nende arust ära järamist. Pärast on hea pihku itsitada – las asjasse puutuvad isikud nüüd üritavad seda lihatükki kätte saada, mulle äkki kukub mingi hea sõna ülemuselt, mine tea, äkki saan tulemuspalka, kommenteerijate arv ju muudkui tõuseb... Kui palju üldse seda niinimetatud TÕDE meie ajakirjanduses leidub. Mis aitaks inimesel vahet teha õige ja vale, isetehtud ja plagiaadi, väärtusliku ja kitši vahel? Kaine mõistus? Misasi see veel on... Täna me ju tähistame oma suurt vabaduse taaskasutamise õigust, eksole. Oi meil seda vabadust nüüd on – vabadus ahnitseda, valetada, varastada, õiendada, viriseda, mustata, nuga selga lüüa... Täitsa väärt oleme me oma riiki sellisena nagu ta on. Mina kaasa arvatud. Täna sain kurja kirja oma raamatupidajalt – kujutate ette, mul siiamaani kevadel söödud toidu eest maksmata. Maksa oma võlad! Kõlab kurjalt, kas pole. Peale selle on mu vasaku silma pisaranääre ummistunud ning silm paistes nigu oleks peksa saanud, paremasse jalatalda sain suure pinnu ning kuna silmanägemine on na kehvake, siis välja ka ei näe võtta... Karmavõlad? Pigem elu. Ja ta kuramus kipub olema just nimelt selline nagu su ümber olevad inimesed selle teevad. Tõmba end või ribadeks. Millest võib teha näiteks järelduse - elu on nii pagana fantastiline, et võtab hingetuks :) 

Olen juuksejuurteni väsinud

Möödunud nädalal üleelatud emotsioonid, saadud kogemused, inimenergiate võnkumised ja sünergia on minust üle kihutanud nagu sada metsikut Mongoolia stepihobust. Veel alles paar tundi tagasi suutsid minu ajukäärud enda embuses hoida korraga ainult ühte mõtet, mis on minu puhul ikka äärmiselt ärevusttekitav... Pärast kiigul lebotamise hetke ning koduste häälte kuulamist tundub, et asi hakkab siiski paranema. Sõrmeotsad kibelevad juba klahvidele ning silme ees ei olegi enam täielik virvarr. Küllap saab must siis veel asja. Ei pigistanudki see keelekümbluslaager päris kuivaks. Ega mul polnud ju muidugi halli aimugi, millesse ma end mässinud olin. Minu ainsaks enese ärarääkimise võlusõnaks oli Comenius, mida ma endale nagu mantrat nina alla mõmisesin, no ikka stiilis – kui sa oled suutnud kolm comeniuse projekti ja kümneid välisreise edukalt ära teha, mis siis see nädalane keelelaager ära ei ole. Ega ei olnudki. Statistiliselt võttes tekkis mul kolme uue kolleegiga viiest super hea klapp, vahepeal mõistsime üksteist lausa mitte poolelt sõnalt, vaid enne sõnu... Laagriboss oli viimase peal tšikk. Laagrikoht ise super fantastiline ja tsivilisatsioonist võimalikult kaugel asuv (noh et lastel poleks kuhugi põgeneda ja kui nad appi karjuvad, siis keegi ei kuuleks nagunii!). Süüa sai palju ja hästi, peaasi, et hiljaks ei jäänd, sest nagu eesti vanasõnagi ütleb – kes hiljaks jääb, see sööb seda mis järgi on jäänud... Kohvi anti nõudmisel apsaluutselt kohe. Maapiimaga kusjuures! Ahh, ma pole maapiima nii kaua saanud... Laagrist osavõtnud lapsed olid ägedad, vahvad, nunnud (eriti väikesed leedu poisid, kelle pruunid silmad ja armas naeratus püsivad mu südames veel kaua-kaua, nuuks...). Külalisesinejaid oli samuti kapaga, enamus täitsa ’päris’ ameeriklased – kõige VIPim persoon ehk USA saatkonna suursaadik Eestis; siis hetkel Paides elav Alaskalt(!) pärit õpetaja; ’real marines’ ehk maakeeli päris ameerika merejalaväelased, kelle enesekaitsetehnika õpetuse peale väikesed poisid koheselt arust ära läksid; Pärnu monoteatrite festivalist osavõtvad kaks ameerika näitlejat - kellest üks kaasa teinud seriaalis Law and Order ning teine juhendanud Michelle Pfeifferit, mitte et need faktid oleks mingit muljet avaldanud kohalolnud eesti-läti-leedu 13-aastastele :) And last but not least – minu enese kõige suurem elamus ja emotsionaalne šokk – Philadelphias resideeruv kirjanduse õpetaja, kes mingid aastad tagasi Nõo gümnaasiumis õpetajate vahetusprogrammi raames õpetajaks oli. Oi kuidas mulle meeldib vaadata professionaali töötamas. Sellest kvaliteetsemalt veedetud aega pole olemas. Suure kurbusega pidin tõdema, et ta on väliskõneleja ka Pärnus augusti lõpus toimuval inglise keele õpetajate seminaril, kuhu mina muidugi minna ei saa, sest mul on sel ajal hoopis teised kohustused... Elu mängib minuga vingerpussi kogu aeg. Julmalt. No vähemalt sai eile õhtul hüvastijätudiskol kohe lausa südamest tantsida. Minu vaesed vanuritest kõlarid – julm oli see tümps, mis teist läbi lasti, aga vastu te pidasite! Nüüd peaks vist kuuks ajaks puhkuse võtma... 

minu kaks kõige armsamat ja parimat tantsupartnerit - Benas ja Daniil 

Kuidas mõõta...

...energialaengut, mille oled saanud, kohtudes täiesti ootamatult oma järjekordse sugulashingega. Kuidas hinnata esimest pilku inimese poole ja tunda oma sisemuses, et sa oled temaga kuidagimoodi seotud. Piiluda silmanurgast ja hoida distantsi, et siis sobiva momendi saabudes luua silmside ja astuda otsekontakti. Ahh, selliste hetkede nimel tasub oodata kuid ja aastaid... ja pole midagi, mis soojendaks südant rohkem, kui äsjaleitud sugulashinge silmist vastu peegelduv tunne – meie kaks siin universumi täpikeses praegu ja sel hetkel ja ei midagi muud ei aega ei inimesi... Pilves. Öö möödus psühhedeelsete unenägude kaisus, ajukäärdude fantaasialennu müstiliste kujundite embuses. Nüüd ma siis istun siin oma hingeliigutaja vastas, varjudes arvutiekraani taha, püüdes mitte jõllitada tumepruunidesse silmadesse ja et mitte rääkida liiga palju, kirjutan samal ajal oma blogijuttu. Life is wonderful. Thank you so much. 

Raine, kas sa oled vampiir...

...võtad kogu oma energia lastelt? – nii karmi kommentaari osaliseks sain ma täna pärast oma sooloetteastet. Minu läbi viia oli täna poolteisttundi kestev õpetuse osa, mille teemaks valisin loomulikult muusika ning selle meediumi jõud maailma muutmisel. Olin üliemotsionaalne nagu ikka ning kui ma midagi seletan, siis teen seda ilmekalt nagu esineks draamaetenduse lavalaudadel. Ühesõnaga – olin oma tavaline õpetaja-mina. Panin lapsed-õpetajad kuulama, tundma ja kaasa tantsima. Üks laagri kolleegidest tuli mind pärast pisarsilmi kallistama ja tänama, teine lausus mokaotsas sissejuhatuse kommentaari. Tundsin end paugupealt kaitsetuna, murust madalamana. Kas tõesti? Äkki tõesti? Jumala eest, kas ma tõepoolest imen oma lapsed tundides energiast tühjaks, selle kõik endasse ahmides, ise end seejuures suurepäraselt tundes ja viskan lapsed seejärel tühjade ilmetute kestadena uksest välja. Kuidas ma küll olen siiani elanud illusioonis, et hoopis annan lastele energiat ja jõudu, süstides neisse positiivsust ja eneseusku, et kõik on võimalik, kui nad ainult ise tahavad. Lootnud, et nad mingilgi moel haakuksid minu emotsionaalse oleku sappa, ärkaksid letargiast ning tunnetaksid endast läbi voolava universumi võnkeid. Või siis oli tegu vana kooli kibestunud pedagoogi, kes ise end laste ees kunagi niimoodi vabalt ja vahetult tunda ei suuda, sarkastilise märkusega, nagu mu teised sõbrakesed, märgates mu kohmetumist, mind hiljem lohutama tulid. Küllap on tõde kusagil vahepeal ning ega ma nii päris täpselt ei teagi, kas ma peaksin seda tõde nii väga hoolikalt otsima. Olen alati usaldanud oma meeli ja instinkte. Silmaklappidega hobustele kuulub minu sügavaim kaastunne... 

Iga päev...

...ikka USA suursaadikuga pilti ei tee ja mänge ei mängi, onju. Lastel muidugi puudub päriselt ettekujutus, misasi see suursaadik tegelikult on ja millega ta tegeleb, nende jaoks oli Jeffrey Levine lihtsalt ameerika inglise keelt kõnelev teksades ja ruudulises särgis muhe vennike, kes tegi vahvat nalja ning hüppas nendega koos ringi sisse ja välja. Kuna suursaadik on väga modernne mees ja veedab ise ka palju aega näguderaamatus ning arvutimänge mängides, siis järgnes pikka aega kestev fotosessioon parima hüppepildi saavutamiseks.

 Eks see vist oligi tänase päeva kõrghetk, sest VIPpide tulekuks valmistutakse ikka alati hoolega ning isegi tunniajaline hilinemine ei tähenda midagi. Niisama jokutamise aja saab ju täita näiteks kiige peal tasakaalu saavutamise harjutamise, pinksi mängimise või koerte toitmisega. Või siis hoopis vestelda kolleegidega müstilise universumi võnkumise teemadel ja avastada, et sa ei olegi ainuke lollike, kes vahetevahel tunneb, kuidas kogu universumi energia sinust läbi voolab, pakkudes sulle uskumatuid elamusi, viies sind kokku sugulashingedega ja ajades viimase kui ihukarva liikvele. Kui iga päev on kingitus ja väljakutse samal ajal, siis olen ma omale küll ääretult vahva elukese saanud. Ega ma ei teagi, kas tänada selle eest taevaseid jõude või omaenese vildakat loomust, keerdus ajukurdudest rääkimata. Igatahes ei tahaks ma praegu olla mitte kusagil mujal kui just siin. Ja just sellena, kes ma olen.  

Mul on laagris kaasas maailma parimad lapsed

Päriselt ka. Kui esimeseks ülesandeks eile anti panna end tubade kaupa kirja köögitoimkonda, siis minu kaks Daniili olid täna hommikul need, kes meile hommikusöögi lauale kandsid ja pärast lauad ära koristasid. Nimekirjas esimesed. Ja tüdrukud teised :) Väga vaevaliselt on sinna teisi nimesid tekkinud... Meie suurem Daniil on nagu rõõmupall, kõik õpetajad kiidavad tema positiivset suhtumist ja abivalmidust ning toredat rõõmsat naeratust. Eks muidugi jäi ta ju kohe silma ka, kui me eile õhtul talle sünnipäevalaulu laulsime – ikkagi kõige vanem laps kogu laagris. Teised on pisut tagasihoidlikumad oma jutuga, kuid kui oli vaja Eesti esitluseks posterit teha, siis minu lapsed võtsid asja tõsiselt ja asjalikult, tehes kõike mida paluti ja rohkemgi veel. Tuleb neile vist koolis ikka viied tunnistusele panna... a ma väga kõva häälega ei tohi sellest rääkida, pärast jääb kellelegi hammaste vahele. Tänane hommikupoolik andis tõestust ka minu kahtlustele meie niinimetatud tunniplaani osas – me muidugi pedagoogidele omaselt üritasime ikka ’korralikud’ tunnid välja nuputada, lausa tunnised tunnid üksteise otsas. Loomulikult ei ole lapsed selliseks tempoks üldse valmis ning pärast esimest tunnikest leidus väsinult liibujaid ja silmi pööritajaid juba päris mitu. Lausa selleni välja, et teine eesti tiim tüdrukuid nuttis mitu tundi aia taga ja tahtis ära koju minna paugupealt... Eks ta pisut harjumist ikka tahab, võtab ju silme eest kirjuks kui sinu ümber väike keelte paabel valitseb ja kui sa ikka ise ei taha kohaneda ning kõige kümne sõraga vastu punnid. Minu lapsed purssisid inglise keelt isegi eestlastest assistentidega :) Ah, ma olen neid nüüd liiga palju kiitnud juba, aitab küll, mine tea, homme keeravad mulle võibolla niskese käki kokku et annab olla. Tänasel õhtupoolikul külastas meid aga väike vapper naine Alaskalt, kelle kodus seina peal ilutseb tema enese lastud grislikaru ning kes on ameerikas indiaanlaste ülikoolis õpetaja olnud ja kelle suust kõlasid kuldsed õpetussõnad – elu on täis fantastilisi üllatusi sinu jaoks kui sa ainult lased tal endale neid üllatusi pakkuda! Laseme. Igatahes. 

Siin ma nüüd olen...

...keset pärapõrgut, kusagil vändra metsade vahel, tsivilisatsiooni ääremail.  Mind tervitab palkidest saunamaja, mille teise korruse imepisikesse ruumi on mingi valemiga ära mahutatud viis üheinimese ja kaks kaheinimesevoodit, aga kus ei leidu ei kappi ega riiuleid asjade paigutamiseks. Õhu juurdevool on tagatud 50cm korda 50cm akna kaudu, loe: õhku tegelikult ei ole ja temperatuur on sada kakskümmend seitse. Allkorruse kraanist tulev vesi meenutab kahtlaselt Laiuse vedelikku nii lõhna kui maitse poolest (hiljem selgub, et joogiks kõlbmatu). Üürikese aja pärast võib mind leida ümber sauna indiaanitantsu tegemas ja arvutit igas ilmakaares lennutamas, üritamaks nähtamatuid infoosakesi arvutisse püüda. Asjatult. Selgub, et WIFI on siiski ainult niinimetatud peamajas. Noh õige kah, ega me elamegi ju hoopis saunas. Ja mida paganat ma selle netiga siin üldse peaksin peale hakkama. Laste näod on pärast asjade tubadessepanekut vapralt naerused ning tundub, et nendega on kõik korras. Ja ega ongi – me oleme saabunud oma nädalasse laagripaika Hiiekivile, kus igapäevased mugavused ei kehti ning lõunani magamise võib ära unustada. Minul algab nüüd arvatavasti kohvivõõrutuskuur, sest oma kohvipaki unustasin ma maha ja kuigi ma tänaseks õhtuks pisut musta märjukest siiski lunisin, ei luba uhkus seda teist korda enam küll teha. Tuleb hommikuse paari tassiga leppida. Kohe esimesel õhtupoolikul saime kätte ka väikese äikese ja korraliku vihmasabina – mõne lapse nägu oli juba üsna õnnetu ning telefonikõned vanematele pisaratega vürtsitatud. Reeglite kohaselt keegi laagrist varem lahkuda aga ei tohi. Õhtusöök oli tugev ja vaheldusrikas ning hilisem tunnike assistentide ja toredate mängude seltsis muutis ehk nii mõnegi kurva lapsukese näo pisut helgemaks. Igatahes on enamus neist nüüd tubadesse pugenud ning ega minulgi oleks aeg oma kitsuke hapnikuta tuba üles otsida. Seda, et ma öösel alla korrusele põrandale ei kobi, ei või ma lubada. Ega ei ole vanas eas mõtet igasugustesse kohtadesse kandideerida ning laagritesse ronida. Pioneeri ja komsomoliaeg peaks nagu läbi olema juba... Aga kuna ise ma end siia mässinud olen, siis tuleb hakkama saada, olgugi et võõrad inimesed energia tilgatumaks kulutavad ja otsaesine mantrat mõmiseb: kohvi-kohvi-kohvi-tahan-muidu-kukun-surnult-maha-andke-mulle-musta-laket-muidu-teen-kesk-tuba-lõket... Ei, kõik on hästi – turvatsoonist enese välja raputamine ongi esialgu valus, aga pärast harjud ära ja lõpuks tahad veel. Kindel see. 

Laiuse mägi...

...on teatavasti minu mägi. Ma ei hakka üldse rääkimagi, milliseid saladusi see mägi näinud ja kuulnud on ning kui palju pisaraid ja rõõmuhõiskeid sealt nelja tuule poole lennutatud on. Ma olen oma omanditundes äärmiselt egoistlik, kui ma kas siis üksi või kellegagi koos mäele lähen, ei tohi seal mingeid ’kõrvalisi’ isikuid olla – energia on häiritud ning tunne pole enam see. Sel lihtsal põhjusel suhtusin ma eile mäel või siis väga poeetiliselt väljareklaamitud ’taevalael’ toimuvasse kontsertkatsetusse võimalikult neutraalselt. Mul polnud viimase hetkeni absoluutselt plaanis minna. Ei käinud ma eelnevalt piilumas, et ah kuidas siis see helitehnika paigutub ja kas laul mitte tühjusesse ära ei kao ja ei-tea-küll-kus need inimesed istuvad ja mis-siis-saab-kui pissihäda peale tuleb... Siis aga võttis võimust minu sisemine poliitiliselt korrektne mina, öeldes mulle, et kui toredad ettevõtlikud meie oma kohalikud poisid on midagi ette võtnud ning soovivad rahval kultuuriliselt meelt lahutada, siis on minu isiklik veidrus küll viimane asi, mis mul enesel tee peal ees peaks seisma. Tegelikkuses seisis tee peal ees hoopis piletimüügiputka ning esimest korda elus pidin ma mäele jõudmiseks raha välja käima. Raha kipub enamasti asjad kõik metsa keerama, aga see pole praegu teema... Põld oli autosid paksult täis, andes kinnitust faktile, et kõik need sada viiskümmend näguderaamatu minejat olid kenasti ka tegelikkuses kohale jõudnud ja tee pealt teisigi kaasa haaranud, aga kui ma eemalt lõkkepuude koonust silmasin, tekkis mul hetkeks täielik ajakaos – on siis hiline jaanituli? Varane oktoobrirevolutsiooni aastapäev? Muud rahvast lõkkekoht ei paistnud häirivat, istekohad lava ees olid juba kenasti hõivatud ning hulgaliselt end mugavalt tundvaid inimesi oli end kaasatoodud tekkide ja toolide peale sättinud. Rõõmsaid inimesi, peab mainima. Kes nautis vaadet, kes tegi pilti, kes kantseldas lapsi, kes oli oma kaaslasega lihtsalt pisut eemal mäekülje peal silmad teineteise küljes kinni. Mingil kummalisel põhjusel jagus mäe energiat meie kõigi jaoks. Kuigi ma pole elu sees mingitel festivalidel ega folkidel käinud, oli tunne selline, et oleme nüüd omaenese Laiuse folgi tekitanud. Sorry, tegelt ikka taevalae festivali :) Ahjaa, esinejad olid ju ka. Kõigepealt astus üles nääpsuke tütarlaps, oli ta nüüd Annabella või Arabella või hoopis keegi kolmas, esinemine meenutas pisut koolilapse esimesi katsetusi sünteka ja  mikrofoniga rahva ees, vahepeal mõtlesin, et jookseks ka koju, tassiks oma sünteka kohale, teeks duetti... Aga eks kusagilt peab ju alustama ning tüdrukul häält ja tahtmist ju täitsa on. Soojendusbändiks polnud vigagi. Üks lugu oli täitsa hea, seesama, mille lõpuks elektrit enam ei jagunud :) Tubli tüdruk vedas end kenasti ilma mikita lauldes välja. Vahepausi täitsid inimesed etteaimatavalt puhvetis raha kulutades ning taas kord tajusin, kui positiivne on õhkkond, kuidas mäe energia ei lase isegi mul enesel eriti sarkastiliselt asjasse suhtuda. Peaesineja Alen Veziko, kes end hellitavalt Aleeeeniks kutsub, tegi oma asja nagu ikka, heli ei kadunudki eriti ära, oma fännklab oli tal ka kenasti lava ees olemas, mina suutsin kõik laulud ära kuulata tänu peas kaasa mängivatele originaallugudele, jala võttis kõpsuma küll ja puusad liikuma niiet pole mingit põhjust negatiivseks arvustuseks. Ilus asi oli. Mägi jäi ellu, päike läks looja pilveräbalate vahele, superkuu alustas tõusu, kohustuslikud pildid lõkke najal ja mäe taustal said ka tehtud. Küllap sai eile iga inimene taevalaelt midagi kaasa. Kasvõi selle teadmise, et Laiuse mägi on ikka paganama hingematvalt kaunis koht. 

Unenägude müstilises maailmas...

...peegelduvad minu kõige sügavamad kartused ja igatsused. Leian end Kohtla-Järve politseimuuseumi ülemise korruse tubadest kõigi oma Comeniuse välismaiste partneritega, mingil põhjusel räägib giid kõigiga vene keeles ning minu kallitel türklastel on taldrikuga maiustusi kaasas. Kõigil on tülpinud näod ees, eriti kui meid viiakse mingisse salajasse tuppa, kus kümned valged hiired meid peaaegu pikali jooksevad. Nurgas lahistab nutta väike punapäine tüdrukutirts, korrutades, et on Austraalia laevast maha jäänud ning kõige tipuks on hiired tema Barbi nuku ära närinud. Ust uuesti avades leian end üksinda lumiselt teelt, mille servas kasvavad paksude puhmastena rukkililled, kuid tee ise on lumine ja libe. Ülesmäge koperdades leian mingi kangialuse, kust pean läbi minema, sest ma tean, et siitkaudu saab üle raudtee ning ma kuulen kuidas minu poolakatest sõbrad mind kusagil kauguses hüüavad. Raudtee küll on, aga üle minekuks tuleb mul üle kuristiku hüpata. Sügavik ise on nagu suur kanjon, triibuline ja sinist värvi. Teisel pool lehvitab mulle mu kunagine suur armastus, hoides käes vahutavat õlleklaasi ning karjub – mine selle katkise bussi pagasnikust võta glaider, sellega saab üle... bussis ei ole miskit glaiderit, on hulk näljaste põlevate pilkudega kasse, mõned neist kahtlaselt tuttavad. Mingil hetkel on mulle tekkinud seljakott, kust ma siis oma võileibade vahelt kõik juustud ja vorstid välja kisun ja kiisude näljaste hammaste vahele viskan. Kassikisa detsibellid tõusevad ning ma otsustan, et tuleb minna neile lisa toitu otsima ja hiljem tagasi tulla. Kassid järgnevad mulle ning ühel hetkel lendan ma koos kassidega sujuvalt üle kuristiku, maandudes keset turuplatsi. Ehmatusega märkan, et müüjad on kõik mu oma kooli lapsed ning nad müüvad minu asju... Siis kostub kaugelt mingi võõra mehe kõne mikrofoni, mis teadustab, et nüüd esineb Lohusuu õpetajate ansambel. Püüan meeleheitlikult lavani jõuda, sest ma ju tean, et olen selle ansambli üks juhtivamaid jõude... lava asemel seisab minu ees korraga hoopis meie oma vallavanem, kes teatab mulle ilmetul häälel, et mind on töökohustuste mittetäitmise tõttu töölt vallandatud ning minu vara on konfiskeeritud. Puhken nutma, läbi pisarate komberdan kuidagi mingite varemete vahele, sealt avastan pooled oma välismaa grupist ning teatan neile rõõmsalt, et nüüd me lähme küll mäkdonaldsisse ja ostame endale mäkräppi... ega hästi ei julgegi enam magama minna – kassid jäid ju toitmata... 

Kui rumal rahutus...

...ei lase mittemidagitegemist nautida ja asu ei anna, siis tuleb minna. Istuda ratta selga ja sõita minema. Ega rahutusega pole üldse mõtet vaielda, sa võid ju küll arvutis kümme pooleliolevat tööd lahti võtta ja maja ümber ringkäiku tehes ennast veenda kõiges, mis ikka veel tegemata, aga rahutusel on omad plaanid. Kõige vähem huvitab teda väljas lõõskav päike, mis, nagu ma just lugesin, oli täna miski kuumarekordi jälle purustanud, tal oleks nähtavasti kama kaks ka äikesepilvedest, juhul, kui need mingeid kogunemise märke näidanuks. Niisiis, ei aita vabandused ega ettekäänud, vaid tuleb võtta veepudel ja asuda väntama. Mõtlesin, et kuna ma jätkuvalt Nuustakut avastan, siis sõidaks õige ringi, mida ma – üllatus, üllatus – veel kunagi teinud ei ole: Mõisaküla-Kivijärve-Kuremaa-Laiuse. No ei ole need kiviklibuga kaetud teed mõeldud rattaga sõitmiseks, ei ole, öelgu raja kõrval asuv märk mistahes, et tegu on rattateega number kakssada kolm... paarikilomeetrine teelõik tundub vähemalt kümme korda pikem, kopsud-maksad jõuavad lausa mitu tiiru üksteisele peale teha ning otsekohesed mõtted on ajukäärdude vahel sõlme läinud. Twisted mind omandab siinkohal täiesti uudse mõõtme...  Ja universumi tiksumise reeglitele tüüpiliselt jõuavad kõige tolmusemal teelõigul just ratturi kohal üksteisega kokku sel päeval arvatavasti ainukesed sel teel sõitvad autod... üks neist muidugi veoauto... Kõige selle juures aga, kui silmad uuesti nägijaks saavad, ümbritseb üksildast ratturit imekaunis eestimaa – heinapallid põllul, koristuskombaini ühtlane surin, puudesalu varju kobarasse kogunenud hobused, äkki eiteakuskohast pea ümber tekkiv väikeste pinisevate putukate kogum, lehmalauda aroom, pärapõrgusse äraeksinud kaunid taluõued, originaalsusest pakatavad postkastid teeservas, koduvalvuri kuumusest loidunud tereklähvatus... Kuna ring sai liiga lühike, tulin tagasi Vilina kaudu. Seistes voore kõrgeimas kohas ja hingates kõigi meeltega nähtavat ja nähtamatut ilu, imestasin omaette – miks peaksin tahtma elada kusagil mujal kui siin... ilmselgelt oli siiski kuumarekordi aeg...