Nädalad...

…ei ole vennad. Õed ka mitte. Aga neile meeldib üksteisele ära teha. Möödunud nädal kuulub kindlalt nende hulka, mis veel kauaks kukla taha kummitama jäävad. Algusel polnud iseenesest ju vigagi. Esmaspäev, nagu ikka – sinine ja kuhjas tööülesannete all lookas, lõppes kenasti tantsutrenniga ning ei eristunud sugugi oma kaasõdedest. Kui konni mitte arvestada. Teisipäev möödus põhu-savi majakeses ja selle ümbruses säästva arengu aspekte tallele pannes. Möödaminnes võiks mainida vahvaid iiri hobuseid, kes kangesti lehma ja kohaliku kuke segu meenutasid (ja sedagi ainult siis, kui see kukk kohe sealsamas kõrval seisis), punast kassi, kes kraanikausis pikutas, eesleid, kes ilma käsku andmata oma savimajakesse sisenemist ja väljumist demonstreerisid, tundide kaupa vaikselt liivakastis mängivat last, kes minu töökaaslase lõppematu imestuse osaliseks sai (no see laps ei küsi juua ega süüa ega ei taha üldse mitte midagi, no kuidastaometisealliivakastisniimoodimängibkõikseeaeg!!!), ning musta väääga kaunist pikajalgset hobust, kellega hobuteraapiat tehakse ja kes mind täiesti ilmselgelt ignoreeris… no ei olnud minu hobune. Kinnitust sai mitu Murphy seadust – näiteks see, et kui keegi meie hulgast on kohupiimale allergiline, siis otse loomulikult sisaldab päevane menüü vähemalt kolm kohupiimatoitu. Või siis see, et kui olete plaaninud Paide linnas korraliku šoppingu teha (kesse ikka muul ajal linna saab kui mitte koolitusel!), siis jõuate hotelli kolmveerand kuus ning üllatus-üllatus – Paides pannakse poed kinni kell KUUS õhtul. Hotell oli muidugi viimase peal – Neli kuningat siiski! Ainulaadne tuppa sisenemine – otse välisuksest võib heita pilgu WC-potil istujale või duši all mõnulejale, sest… uksed on KLAASIST. Küllap oli see korrus mesinädalate sviite täis. Juba teine eesti hotell, kus ma kohe kõigepealt püha piibli avastan, seekord läks meil teda vaja ka – toa tuulutamiseks. Kolmapäeval ei juhtund miskit. Ma pole siiani aru saanud, mismoodi läheb meie arutu aja ja ressursiraiskamine kokku koolituse pealkirja ehk säästva arenguga, aga küllap on see minu viga. See-eest sain ma järgmisel päeval väga hästi aru, kui väga ma mitte tahan järgmisel aastal taas korraldada Lohusuu Laulukarusselli. Päeva lõppedes olid mul igaviku teed läinud vähemalt miljon närvirakku, kustunud pooled ajukeerdudest ning minu krampi tõmbuvad jalad keeldusid maa külgetõmbejõuga võitlemast. Sel õhtul toimus minu tantsutrenn roomates… veepudeli poole. Reede hommikul olid mu jalad hämmastusest keeletud, tööle nad igatahes kuidagimoodi koperdasid. Nädalavahetustega on mul oma suhe. Ma kogu aeg räägin endale, et siis kui kool lõpeb, tuleb see aeg, mil saab puhata ja mängida. Niikaua tuleb näpuga töödelistis rida ajada, tehtud töödele punased ristid kõrvale kraapida ning edasi teenida. Järgmine nädal ei ole ju kohe mitte kuidagi täpselt samasugune. Ehk, Murphy’t parafraseerides – naeratage, sest homme võib olla veel hullem ja kui teile tundub, et ei-ole-hullu-midagi, siis olete arvatavasti midagi kahe silma vahele jätnud. 

Tänase päeva tähendusrikkust...

…on raske ülehinnata. Algas kõik sellega, et hommikul tööle minnes teatas vallavanem, et oli mind unes näinud. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid me olime koos… lennanud (ise, mitte lennukiga) ja hiljem voodit jaganud. Lohusuu vallavanem on… naisterahvas. Hiljem, kui ma pea pulki täis ja aju kõvaketas restardi ootel, Lohusuu bussipeatuse poole sammusin, istus mul tee peal ees konn. Igavene purakas. Ei liigutand lillegi, kui ma tast peaaegu kotleti oleks teinud. Peipsimaa pealinna jõudes lõi kohalik kaubanduskeskus mul nina ees ukse kinni (neil olevat äkiline inventuur) ning mul ei jäänd muud üle, kui kuivava suuga päikese käes pingil praadida oma nelikümmend minutit. Esimesed kümme kulus kiirabi ootamiseks, sest Konsumi esisel platsil pikutas noorepoolne naisterahvas, ilmselt minestanud, keda siis ümberkaudne rahvamass kõik uudistas… kuni kiirabi tulekuni. Abil kiiret ei olnud, pärast kannatanu üleskorjamist sõitsid nad paarkümmend meetrit eemale, misjärel anti nähtavasti kohapealset abi, sest masin seisis varjupoolses teeservas üle kümne minuti. Kogu see aktsioon hoidis mu tähelepanu enda suunas, mistõttu olin äärmiselt üllatunud, kui pilku pingiservale pöörates, märkasin enda kõrval kivisillutisel istumas… KONNA. Samasugune purakas nagu Lohusuus. Istus teine truult tükk aega mu ligidal, kuulates  rahuliku südamega mu päevakokkuvõtet ja poseerides telefonifotokale. Siis aga alustas oma teekonda üle bussijaama platsi üle tee asuva jõe suunas… roomates. Sõna otseses mõttes kõht vastu maad. Kiirusega pool meetrit minutis. Laveeris õnnelikult kahe platsile vuranud bussi rataste vahelt teisel pool asuva kõnnitee servani. Millest ta üle ei saanud ning otsustas oma teekonda jätkata PIKI kõnnitee serva roomates. Ma südamest loodan, et ta jõudis eluga oma sihtkohta. Või alles jõuab. Kunagi lähemas tulevikus. Aga minu printsid ootasid mind Laiuse poes. Täitsa võõrad mehikesed (nagu alati üks pikk ja peenike, teine lühem ja pontsakam) palusid nii kenasti, kas nad võiksid mu säästukaarti minuga jagada… Ma ei hakka isegi ennustama, mida mu uned mulle täna öösel näitavad :)

Õndsad on need hetked...

...mil seisad vastamisi omaenese eksiarvamusega, tajudes äkilise selgusega, et oled asjast täiesti valesti aru saanud. Eriti hea on see tunne siis, kui negatiivsest energiast ühtäkki positiivne saab. Alles see oli, kui ma kulm kipras tantsutrennis hambaid krigistasin ning mõtlesin, mis paganama kammajaa see võistutantsu kohustuslik uhhuutamine küll on. Kuni ma siis eilses proovis keset tantsu tundsin, kuidas muusika minus ON nupu sisse lülitas ning ma mõistsin – see on täitsa minu tants. Esimene, mille sõnu ma ei mäleta ja ei kuula. Esimene, kus sõnad ei sega ei mind ega minust läbi voolavat muusikat. Kui ma väga kõvasti pingutan, siis ehk korjan mälusopist mõned sõnakatked üles, aga tantsides on asi ainult rütmis. Niipea, kui see kohale klõpsatas, oli kõik selge. Ulume koos huntidega. Hoolimata valutavatest päkkadest ja paistes põlvedest. Koiduni välja. Uuhhuuuu….

Täna oli looduse hingamise päev...

…ja ta tegi seda kohe mõnuga. Hommikul kattis meie kandis maad valge pitsirätik, mis päikese tõusu ja temperatuuri ülespidi ronimisega taevasse minekut alustas. Sõna otseses mõttes. Tööle sõites nägin, kuidas pitsisilmused keerukujusid moodustades end ülespoole küünitasid, moodustades kohati üsna tiheda udukatte. Tundus, nagu oleks vihmapiisad ülespidi sadanud. Päike kummitas piimvalgena marlipilvede tagant, muutes õhu müstiliselt kumavaks. Päeva jooksul lendas üle Lohusuu taeva igasugu kujuga pilvelonte, küll tiigreid ja elevante, küll draakoniturjaga lambakesi. Vahepeal niisutati maad udupeene vihmaollusega. Pärastlõuna tõi endaga kaasa allapoole tilpnevad pilveribakardinad, mille sambad päikesekiirtes marmorpeeglitena särasid. Pisut lauspäikese all kestvat paduvihma kuulus asja juurde. Lõhn oli taevalik – külma-sooja-segune värskuse ja puhtuse aroom. Lisame vürtsiks koolimaja akende ees kõrguval pesal lapsi tegevad toonekured, paar vikerkaart ning pilt paradiisist ongi valmis. Küll on ilus see maailm, kus me elame!

"Noh, Marikestel ülevaatus tehtud...

…tantsupeopilet taskus ja saate kuu aega niisama lulli lüüa!“ – arvas täna üks mu sõbrakestest. Kui see vaid nii oleks! Marid on ju teada tuntud masohhistid, nii nagu tantsurahvas üleüldiselt. Me ikka suurima südamerahuga võtame osa ka 4. mail toimuvast võistutantsimisest. Mis sest, et kohustuslikku tantsu nuusutasime esimest korda alles nädal tagasi eelmisel esmaspäeval. Kuhu trenni mina muidugi ei jõudnud, tänu oma kurgukatarrile… See-eest sain kolmapäeval korraliku külma duši, sest kogu see ’kohustuslik’ loits oli minule esiotsa liig mis liig. Muusika käib oma rada, rütm tolkneb kusagil mujal ning video pääl lasevad naised hoopis kolmandat metsateed pidi. Tõeline neli-kaheksandikku labajalavalss. Minu siiralt südamest tulnud küsimus oli – kes küll selle kammajaa kokku on keeranud? Aga. Julge naise rind on teatavasti… rinnutsi koos kõrvaltantsijaga, seega ei aita siin miski muu, kui tantsul kapjadest haarata. Tegin endaga kõvasti eeltööd (Loe:rääkisin kohe kõva häälega ja kurjalt) ning tänasesse trenni läksin juba hoopis julgema südamega ja siis sain kohe lapiti piku pead – ma pean seda tantsu kohe kõige esimesena tantsima hakkama. Ihuüksi pealekauba. Tervelt kaheksa takti. Ma juba vaimusilmas kujutan ette oma klõbisevaid ihuliikmeid Tartu võistutantsulaval ning seda hetke, mil mul kogu kupatus hoopis minu isiklikus taktimõõdus välja kukub, misjärel Marid ei saa mitte viimast kohta vaid diskvalifitseeritakse igavesest ajast igavesti võistutantsijate nimekirjast. Ja seda täitsa ilma dopinguproove andmata. Lähme heidame öömajale… Ükskõik, kas sisemine käsi ees või välimine käsi taga.