…nentis juba nii 410 aastat tagasi oma aja geenius William Shakespeare. Enam paremini ei saakski iseloomustada seda näitemängu, mis päevast päeva meie ümber lahti rullub. Ka eluteatris on suurepäraste näitlejaoskustega isikuid, kaasasündinud andega persoone, veidi kehvemaid ja paraku ka päris andetuid, kuid keegi ei küsi, kas tahad näidelda või mitte. Enamasti tuleb osaleda maskiballil. Hommik algab tavaliselt maski valimisega, et ennast taas kord turvaliselt päevasest etendusest läbi närida. Veab neil, kel kodus igaks elujuhtumiks sobilik maskikollektsioon vabalt võtta on ning hoole ja armastusega maalitud peitenägu peab kindlasti ka aastaid vastu. Mitte nii nagu turu pealt soetatud odav kaup või kellegi poolt haltuura korras kokkuklopsitud ajutine asenduseksemplar. Kvaliteetmaski kandja petab ära ka teravaima silma. Pole mingit alust kahelda tema emotsioonide, sõnade ja käitumise ehtsuses. Kui aga maski liiga tihti vahetada või kui traageldusniitide otsad lahtiselt ripuvad, siis võib tähelepanelikumal vaatlusel märgata ebakindlust teksti ettekandmisel või kohati kaootilist käitumist. Nagu oleks kodus vähe harjutanud. Ja suflööri ka kiiruga maha unustanud. Harjutama kusjuures peab. Mina kuulun küll kindlalt nende kodus tundide kaupa teksti ettevalmistavate ja läbi harjutavate isikute hulka. Eriti kui mul on vaja kellegi võõraga kohtuma minna või kui ma olen mingi käki kokku keeranud ja pean selle ära lahendama. Probleem seisneb muidugi selles, et dialoogi väljamõtlemisel tuleb mul ka partneri osa omaette läbi mängida, temal pole aga minu tekstist ju aimugi ning üsna suure tõenäosusega näitleb ta mulle vastu mingist muust näitemängust pärit osa. Mis muidugi pole mingiks takistuseks nende lõpmatute monoloogivormis dialoogide omaette läbimängimisel. Väike tõenäosusprotsent on ju ikka, et vestluskaaslane vähemalt samas suunas liigub kui mina, eriti kui ma mingil moel märku annan, missuguse näidendiga tegu on. Ja üldiselt näitavad vaatlusandmed tendentsi kohandumisele ja teineteise märkide lugemisoskuse kasvamisele. Ehk siis, meie võime teineteise lainele lülituda ning peaaegu õigeid lauseid öelda, tundub arenevat paremuse poole. Alati on muidugi ka mässajaid ja individualiste, kes arvavad, et neile on alati peaosa reserveeritud, olenemata teemast või situatsioonist. Kuigi neil pole aimugi, millist teksti neilt oodatakse, ajavad nad oma jonni ja kui publik pidevalt vähenema hakkab, kuulutavad iseteadvalt, et neil polegi kedagi vaja, nad võivad täiesti külma rahuga ka kogu ülejäänud elu omaette monoloogi pidada. Teised ju nagunii ei mõista neid. Õnneks on sellistele loodud teatud institutsioonid, kus neile kursusi ja koolitusi korraldatakse. Vahel saavad neist jälle koostööaltid näitemängupartnerid. Mõnikord ei saa ka. Neid üksikuid juhtumeid nimetatakse läbipõlemiseks. Ega üks raskemaid väljakutseid ongi emotsioonide kontroll. Et poleks ei liiga vähe ega liiga palju ja kõik tunduks ikka loomulik. Ehk taas kord Shakespeare’i laenates – ’Kohanda tegevus sõnale ja sõna tegevusele, eriti silmas pidades, et sa ei patustaks loomuliku lihtsuse vastu…’ Sind jälgivad silmapaarid tajuvad kohe, kui liiga kõvasti naerad või liiga emotsionaalselt žestikuleerima hakkad. Tegelikult on muidugi ka veidrikke vaja, kes südamerahuga teistel enda üle naerda lubavad. Mis nende maski all päriselt peituda võib, on ehk kõige raskemgi ära arvata. Ja kas me tegelikult ikka tahaksimegi või julgeksime maskide taha piiluda. Kas keegi üldse suudaks mõista neid maailmu, mis meis igaühes peidus…
No comments:
Post a Comment