…ning ma ei suuda mitte mingeid vajalikke numbreid meeles pidada. Selle igapäevase liitmise-lahutamise-korrutamise-jagamisega saan ma ikka hakkama ja protsenti oskan ka arvutada ning küllap ükskord saabub ka see hetk, mil ma poes eurohinda vaadates kiiremini kui poole tunni pärast tajun, palju asi tegelikult siis maksab. Ma tean ka misasi on Fibonacci jada ning üsna kindlasti oskan ma ära lahendada lihtsamad võrrandid kui keegi mulle ütleb, mis valemi järgi see käib. Kui mulle aga niisama lihtsalt mingi arvude jada silme ette pannakse ja palutakse seal peituv matemaatiline loogika üles leida, siis… Näiteks alles hiljuti FBs figureerinud pluusi ostmise ja raha laenamise ülesandes sisalduv matemaatiline probleemiasetus jäi minule täiesti mõistetamatuks. Mina oleksingi suure südamerahuga rõõmustanud, et mul üks euro nagu maast leitud… Samas öeldakse, et pole olemas midagi, mis ei alluks matemaatikale ning mida ei saaks arvude abil kirja panna ja kirjeldada. Isegi armastus pidavat olema lihtsalt teatud numbrite jada. Olgu selle armastusega nüüd nagu on, kuid tegelikult jälitavad numbrid mind mu igapäevaelus minu alateadvuse kaudu ikka pidevalt. Juba teismelisena koolis käies panin ma tähele, et iga kord trepist üles või alla minnes lugesin ma trepiastmeid. Mingil põhjusel on korrusmajades kõige viimasel trepiosal alati kõige vähem astmeid, tavaliselt kaheksa. Kuna ma tihtilugu koju alles pimedas jõudsin, siis tänu sellele, et astmete arv teada oli ja tuld ei pidanud põlema panema, ei kuulnud mind tavaliselt keegi… Teine täiesti möödapääsmatu asi on seotud rongidega. Pole mõeldav, et ma liikuva kaubarongi vaguneid ei loeks. Kõige pikem rong, mida ma siiani näinud olen, kihutas minust mööda Kaarepere ülesõidukohal kõigi oma 74 vaguniga. Üsna tobe on tegelikult ju keldrist kartuleid tuues või porgandeid üles võttes neid muudkui lugeda, näiteks täna keetsin lõunasöögiks 22 kartulit ja lisasin kastme sisse 18 porgandit, mis olid kaheksaks tükeldatud… Oma number kahekümnest olen ma juba vestnud, teine minu elus saatuslikult ja igasugu erinevates variatsioonides figureeriv number on 8, kuid mingit oktofoobiat mul temaga seoses küll tekkinud ei ole, pigem vastupidi, ma arvan, et see pikaliasendis lõpmatust sümboliseeriv number on mulle ikka ainult head toonud. Tegelikult on täiesti kummaline, et kõigist olemasolevatest arvudest ainult 8 ja 13 on millegipärast ära teeninud oma isikliku foobia nimetuse… Aga foobiatest ehk teine kord, sest ka see on üks teemadest, millest ei saa üle ega ümber. Ja väga võimalik, et mul peagi kellafoobia tekkima hakkab, sest nii vähe kui ma ka kella vaatan – no mida mul mittemidagitegeva inimesena peaks üldse põhjust olema seda kellaaega jälgida – näen ma numbreid tavaliselt kordusena. Kevadhooajal tantsutrennist koju jõudes ja arvuti taha istudes oli kell enamasti alati 21.21. Kui hommikul esimene kellaaeg juhtub olema näiteks 10.10, siis võib kindel olla, et kas tunniste või paaritunniste intervallidega mu pilk jälle kellale satub, et siis imetleda numbreid 13.13 või 17.17… Ja nii edasi. Muide, praegusel kirjutamishetkel vahib mind alt paremast nurgast kaunis 19.19… Ah jaa, minu kõige meeldejäävam ostusumma veel armsal krooni ajal oli 333.30… küllap on mul mingi häire…
No comments:
Post a Comment