…et nad tulevad ette hoiatamata, vallutavad su meeled ning ei lase enne lahti, kui kogu tundeskaala on läbi mängitud. Viimasel paaril kuul meie ajakirjandust vallutanud kahekümne aasta taguste sündmuste meenutamise teema on siiani mind üsna külmaks jätnud. Isiklikult arvan, et nii pika aja tagant segunevad elemendid omavahel ning kui keegi väidab, et ta mäletab täpselt, mida keegi rääkis või tegi, siis see on küll omalaadne fenomen. Kogu ajalugu on ju tegelikult väga subjektiivne, kuna igaüks meist kirjutab ajaloo ise. Nojah, võib-olla on tänapäeva tingimustes dokumentaalkaadrite vaatamise ja kuulamise abil võimalik ajalugu ehk veidi objektiivsemalt kujutada, kuid meie isiklikud arvamused asjast jäävad siiski alati mõjutatuteks meie isiklikest tunnetest. Just mõned hetked tagasi aga valdasid mind ootamatult mälestused minu enese elust need kakskümmend aastat tagasi. Ei näinud ma telekast tanke Tallinna tänavatel ega teadnud midagi taasiseseisvuse väljakuulutamisest. Kott oli pakitud küll, kuid haiglasse minekuks. Sel mälestusväärsel 20. augustil jalutasin mina Rovaniemis Lapin Keskussairaala poole oma esiklast sünnitama. Vahetult enne haiglat kohtusin põhjapõdraga, kes rahulikult haigla muruplatsil rohtu sõi. Arvatavasti ootas ta kedagi. Haiglas ründasid mind koheselt soome naised küsimustega, et mis teil seal Eestis ometi toimub. Tundsin end nagu kuu pealt kukkununa, sest olin terve hommikupooliku marju puhastanud ning mul polnud aimugi, millest nad räägivad. Õhtul siis soome televisioonist Eesti kohta käivaid uudiseid vaadates, oli mul küll tunne, et nüüd tapetakse kõik mu sõbrad ja sugulased ning ma ei näe oma kodumaad enam kunagi. Muidugi suutsid televisioon ja ajakirjandus asjale paraja maailmalõpulise vindi peale keerata ning tegelikult oleme me rõõmsalt nüüd kakskümmend aastat hiljem siin kaunil Eestimaal kenasti kõik alles ja enam-vähem elus ka… See tore number kakskümmend on aga minu elus ikka ja jälle pöördelist rolli mänginud. Oma tulevase mehega kohtusin ma 20. jaanuaril, just sel päeval, mil ma 20. aastaseks sain. Sellest kakskümmend aastat hiljem leidsin ma enda kadunud mina jälle üles ja otsustasin oma elus uue pöörde võtta, olgu siis nii konarliku ja raputava kui tahes… Tänase kodumaa taasiseseisvuse kahekümnenda aastapäeva paiku täitub mu esiklapsel kahekümnes eluaasta ning koos sellega tuleb mul hakata üritama temast kui lapsest lahti lasta. Mine tea, mida see kahekümnes veel temale tähendab… Minu elu on olnud väga kirju ja mulle on antud sellisel hulgal mälestusi, et kõigi nende meenutamiseks tuleks teine elu veel elada… või siis lihtsalt järgnevad kakskümmend aastat…
No comments:
Post a Comment