…ja ma ütlen sulle, mis sul viga on’. Niimoodi vana tuntud sõpruse kohta käivat ütlust parafraseerides üritas üks minu hea sõber mulle hiljuti selgitada, miks tal Facebooki pole. Tahtmata laskuda Näguderaamatu nii ehk naa juba ammu uudistekünnise minetanud positiivse-negatiivse mõju lahkamisse, on internetiavarustes leviv sõprussuhete võrgustik minu arust üks väga põnev nähtus. Ja kuna nii sõpruses kui armastuses on tasandeid tohutult palju, siis ei saa kõrvaltvaataja ainuüksi pinnaväreluse põhjal küll mingit sotti, miks mul just selline sõber on. Ning ükskõik milliste inimestevaheliste suhtlusvõimaluste lisandumine ning arenemine on igati tervitatav nähtus. Mina kui tuntud maailmaparandaja ning pikkade inimolemuse ja olemise üle mõtisklevate monoloogide (vahel siiski ka dialoogide) mahapidaja võin ainult nurgas õnnetult nuuksuda, mõeldes, kui palju oleksin saanud maailma ära parandada oma nooruses, kui meil ainult tollal Internet oleks eksisteerinud… Minu sõprusseltskond pidi toona isiklikult kohal viibima, enamasti saime kokku kas minu toakeses või siis kultuurimaja poolkeldrikorrusel asuvas pisukeses näitlejate garderoobis, mis minu kui laborandi töökohaks kohandatud oli. Harva juhtus kohale ka mõni uustulnuk, kuid enamasti pidasin oma tüütuid filosofeerivaid loenguid aina samadele kõrvadele. Uskumatu, et mu sõbrad on kõik need aastakümned minu kõrval ikka veel vastu pidanud. Seda võib vist tõeliseks sõpruseks nimetada küll… Sel teemal tuleb ükskord põhjalikumalt filosofeerida :) Iseasi muidugi, kas ma toona päris ’rohelisena’ oleksin üldse julgenud oma mõtete ja ideedega 199 inimese ette astuda. Sest just nii palju inimesi kuulub praegu minu FB sõbralisti. Vajadusel võiksin peaaegu et kõigi kohta lühiiseloomustuse kirjutada ning kohe päris kindlasti oskaksin öelda, kui suur hulk nendest mind kummaliseks veidrikuks peab. Ometi ei takista see mind sugugi konto seinale oma mõtteid, luuletusi või blogilinki postitamast. On see siis põhjustatud edevusest, suhtlemisvaegusest, tähelepanuvajadusest või teadmiste jagamise soovist, polegi tegelikult tähtis. Küllap need põhjused on ka igaühel erinevad nii nagu postituste sisugi. Ega ma nii väga ei kurda ka nende reklaamijagamiste ning enamasti sisutühjade ’kopi see enda seinale’ loosungite üle, sest reklaam on paraku meie elu lahutamatu koostisosa ning kes olen mina ütlemaks, mis on tähtis ja mis mitte. Inimesed on erinevad ning kõik, mis me enda ümbert leida võime omab mingisugust tähtsust mingi osa inimeste jaoks. Kellele ei meeldi, see ignoreerib. Ja ’dislike’ nupu puudumine näitab minu arvates FB õiget suhtumist – maailmas on niigi nii palju negatiivsust ja vihkamist, et pole vaja seda veel ka suhtlusvõrgustikes propageerida. Alati jääb võimalus inimesega otse kontakti võtta ning talle privaatselt teada anda, mida sa asjast arvad. Kui teisiti kohe kuidagi ei saa. Ja eks tõsi ole ka see, et tõelised sõbrad, need kellega läbi tule ja vee tuldud ja käidud on, teavad ju nagunii, mida minust oodata on, sest FB ei ole küll see koht, kus ennast kellekski teiseks teha. Selleks võib tahtmise korral ära kasutada tutvumislehekülgi ja kunagi ei või teada, mil keegi tundmatu sinuga ootamatult kontakteerub, aga neist kogemustest olen ma juba kirjutanud… FB ei ole elu, aga elu on võimalik selle läbi palju huvitavamalt elada. Nagunii on elu üks suur avalik saladus…
No comments:
Post a Comment