…ja siia ma jään nendeks ülejäänud neljakümneks eluaastaks! Just selline mõte tagus mu peas peksleva südamega võidu, kui ma värisevate põlvedega katuse harjani roomasin, et siis paaniliselt vanast telekaantennist kinni haarata. On ikka oidu küll inimesel katusele ronida, kui ise kõrgust kardab… Pärast paariminutilist rahunemisaega fokusseerisin oma pilgu eeslebavale eterniidile ja hakkasin tegutsema. Henri tööks jäi eterniidinaelte tagasitagumine, ise ründasin eterniidi ühenduskohtades end äärmiselt turvaliselt tundvaid samblasiilikuid. Kõrvus kumisemas ’käime katuseid mööda’, palusin mõttes andeks kõigi nende inimeste käest, kellele ma midagi halba olen teinud, juhuks, kui mul hiljem enam seda võimalust ei tule… Kummaline on see, et mida lähemale katuseservale, seda suuremaks kasvas maa külgetõmbejõud minu suhtes. Seega ei suutnud ma seda sodi päris üle serva ajada, ilma et poleks vaimusilmas ’üle parda’ lennanud… Fakt, et Henri sealsamas julgelt serva peal tuiamas oli, muutis asja veelgi hullemaks, kuna minu enda paanilisele hirmule lisandus veel hirm lapse alla kukkumise pärast. Ma tean ise väga hästi, millest mu alles hiljaaegu tärganud kõrgusekartus alguse sai. Espoos elasime me seitsmenda korruse korteris, mille suure toa rõdu avanes suht sügavikku, sest maja ise asus künka serval. Pärast Grete sündi hakkasin öösiti nägema õudusunenägu, kuidas mu lapsuke rõdult alla kukub… Uni oli nii reaalne, et rõdule minnes tekkis mul hetkega paanika ning kõrgemale kui teise korruse rõdu ma hea meelega ei läheks. Samas ei tahaks ju eriti väga äpuna ka silma paista, mistõttu olen värinat varjates üsna mitmelgi korral koos erineva seltskonnaga pidanud ronima nii tornidesse kui vaateplatvormidele. Meelde tuleb Rõuge vaatetorn ja Hiiumaa tuletornid, kus ma üles jõudes ahvikiirusel kõige turvalisemalt näivasse nurka maha istusin… Kõige suurema üllatuse pakkus mulle endale aga Šotimaal Stirlingis asuv William Wallace’i auks püstitatud torn, mille tippu viis äärmiselt klaustrofoobiline kitsas 245-astmeline keerdtrepp et siis 67 meetri kõrguselt pakkuda vaadet, mis pole võrreldav mitte millegi muu seninähtuga. Juba ülespoole rühkides oli mul sisemine aimdus erakordsest elamusest. Üleval, paksude müürivahede vahel seistes ja alla vaadates polnud minu sees hirmuvärinatki, otse vastupidi, ma tundsin end olevat kodus. Silmadega läänekaares looklevat oomegamärki moodustavat jõge jälgides, teadsin ma, et siinsetel lagendikel ja mägismaadel olen ma veetnud suure osa oma eelmistest eludest. Niisugustest, kus mingeid tobedaid hirme ei saanudki eksisteerida… Kahjuks on mu vaim ikka nõnna nõder, et neist ülevatest tunnetest polnud tänasel katuselt allatulekul eriti suurt abi. Ülesminek oli selle kõrval käkitegu. Kuid alla ma sain ning katus ootab veel nähtavasti mitmel korral külastamist. Ning kunagi tuleb ju ära teha ka benjihüpe ja langevarjuhüpe ja…
No comments:
Post a Comment