Kuidas on mõistlik elada?

Soovitusi on seinast seina. Üks ütleb – kui midagi hästi läheb, ära satu eufooriasse, sest üsna pea võib see muutuda ning kui midagi läheb halvasti, ära satu masendusse, sest üsna pea muutub seegi… Niisiis – ei tohi sattuda. Tuleb tasakaalu hoida, mis tähendab: ära naera liiga kõvasti ning kui pisarad silmis, siis on see juba täiesti liiast. Või: misasja sa pillid nii hullusti, endal silmad juba paistes! Oled masenduses, siis ’head’ sõbrad, need kõige paremad lohutajad ütlevad: „Oh see pole midagi, tead mis mul ükskord juhtus…“ Aga kui mitte kuidagi ei lohuta see teadmine, et kellelgi kusagil on tuhat korda halvemini läinud… Mina tahaks ikka masenduses olla. Tahaks kohe nii lõpuni selles olla, et mitte midagi peale masenduse ei olegi, et ongi nii, et maailm on mu peale langenud kogu oma raskusega ning minu õlad, mis pole mitte Atlase omad, on selle all maadligi surutud, nii et hingamise ruumi on ehk millimeetri jagu… Ning kui ma olen oma masenduse sellisena läbi elanud, siis elan ma ta ka üle, mis tähendab, et tõusen tuhast nagu Fööniks ja ühel hetkel ma enam ei ole masenduses. Et siis mingil saatuse sõrmevibutusest tingitud hetkel taas kord sattuda… eufooriasse. Tunda sellist õnne, mida ma kunagi varem pole tundud, olla nii pea pilvedes kui veel saab, nägemata ja kuulmata midagi peale minu enese õnne, mitte külmalt kalkuleerima, millal mu õnn nüüd möödub või et tegelikult see õnn on juba iseenesest selline, et kõigi loogika reeglite kohaselt ta kauem kui pisukese hetke kesta ei saagi… Osho õpetab, et inimesel oma saatuseni kasvamiseks vaja suurt julgust ja suurt kartmatust. Ehk siis – ei tohi klammerduda tuntu külge, mis on küll turvaline ja hoiab sind tasakaalus, vaid tuleb tegutseda julgelt, ärgata üles oma tavapärase elu poolunest ning mugavusest. Elada saab ainult ohtlikult, läbi katsetuste ning seikluste, ülepeakaela vahustesse voogudesse tormates ja kaljult tundmatusse hüpates. Ainult see, kes on vabaduse tunnet tõeliselt tundnud, teab mida see tegelikult tähendab. Üksainus intensiivselt elatud elu hetk, ükskõik kas siis taevasse tõstev eufooria või maadligi vajutav kurbus, on minu jaoks väärt rohkem kui mistahes tasakaalukalt elatud keskpärane elu. Loomulikult olen ma kõrvaltvaataja arvates ausalt välja teeninud veidriku või koguni veidi hullu staatuse, kui ma ikka puuga rääkida üritan või toalilledele muusikat mängin. Kui mina tunnen muusikat vibreerimas läbi oma keha ja meele, siis tunnevad seda ju ka kõik teised elusolendid. Ja tegelikult ei olegi minul ja Universumil mingit vahet, me oleme üks ja seesama. Ja me tunneme… päriselt… ja palju…