Riiga sõit...

...on nagu naaberaeda grillipeole minek, onju. Kooliajal sai päris mitmel korral koolipingi nühkimise asemel hommikul otsustatud, et võiks hoopis Riia rongi puuistmeil pisut pikutada... Seekord sõitsime Riiga bussiga ning ega see neli tundi kopikatega nii väga lihtne polnudki, eriti kui magamata öö selja taga ja bussis kõik läti gripiga varustatud reisijad üksteise võidu nina nuuskamas. Lätimaa pealinn võttis meid vastu sügisilmaga – vihm ja tuul ja seitse soojakraadi. Linn ise on tundmatuseni muutunud sellest ajast, kui mina kooliplikana seda külastasin, mis nähtavasti peaks mulle mu vanust meelde tuletama, aga... naaberaeda jõudmine ei kulgenud hoopiski ilma seiklusteta. Kõigepealt muidugi polnud meil kummalgi aimu, milline on see Oskars, kes peaks meile bussi vastu tulema. Marsime siis kenasti bussijaama poole, kui möödume nii armsalt naeratavast noormehest, kelle kogu olemus annab aimu, et ta on meid ära tundnud. Mis tal vaesekesel muud üle jäi, kui meid siseruumidesse jälitada. Saatsin poisid rahuliku südamega koju kartuleid praadima, aga minu plaan hotellituppa siruli visata läks täiega vett vedama, sest kell alles hommik ja hotelli saab alles peale kahte. No mõtlesin siis, et lähen joon ühe korraliku latte. Ma olen alati kahtlustanud neid tilaga suhkrutoose, et ükskord nendega midagi juhtub. Seekord siis juhtus – niipea kui ma suhkrut tilatama hakkasin, otsustas kogu ülemine osa minu latte tassi end ära uputada ning ülejäänud suhkur pudenes vabadust otsides laua peale laiali. Mõned minutid hiljem leidis minu viimasel ajal pidevalt streikiv jopelukk, et temale aitab sellest läti niiskest kliimast ning keeldus end sulgemast. Resigneerunult ostsin endale poest pomelo ja suundusin hotelli, et kurvas üksinduses kogu ülejäänud päev veeta. Aga võta näpust, niipea kui vana sõber Juris avastas, et ma olen linnas, nii algas hull organiseerimine – ikka kokkusaamise ja ettevõtmise nimel. Mõeldud-tehtud. Kamandasime Nikita ja Oskarsi Vabaduse monumendi juurde ning pärastlõunane seiklus võis alata. 

kolm musketäri Vabaduse monumendi jalamil 

ei aita isegi Jurise pikad käed - selfie tegemist peab ikka harjutama :)

Avastasime, et Riia kirikute tippudes ilutsevad kuked – peaväljakul võis ümberringi haarata nelja kukekirikut; et Daugava jõest viis inimesi vanasti üle mees nimega Big Christopher; et metalli ja kiviga saab kokku keerutada igavese vahva hulga erinevaid skulptuure, et neid siis tuhandete eurode eest maha müüa proovida ning et lätlased EI oska teha kohvi – sorry :(... 

autoportree???

televiisori vaatamise tugitool... ainult paartuhat eurot 

Ning last but not least – ma mängisin täna esimest korda PILJARDIT. Jurise absoluutselt professionaalsel juhendamisel õnnestus mul täitsa mitu palli auku ajada ning kuigi meie ’stick together estonian team’ koosnes ühest, kes teadis üsna täpselt, mida ta laua taga teeb ning teisest, kel puudus absoluutselt igasugune aimdus, kus ta on ja mida ta teeb, õnnestus meil lõppkokkuvõttes hoopiski võita. Auhinnaks hotellitoas porgandimahl ja pool pomelot... Homme alustame kooli vallutamist!