Äsjamöödunud Oscarite ja gloobuste...

...kuldses tähetolmus valguskiirusel kihutanud Mandariinidele mõeldes, otsustasin ära vaadata selle Ida, mis meie mehikestest pisut kuldsema säraga finishisse jõudis. Ega ma pole tegelikult kunagi eriti tõsiselt neid auhindade jagamisi võtnud, väga harva on juhtunud nii, et see niinimetatud kõige parem on ka minu arvates kõige parem... no ja teada ju on, et minu maailmas olen mina ise see maailma naba... Aga seekord tunnistan ausalt, et oleksin meie Mandariinidele kohe ise selle Oscari käte vahele pistnud – päris tükk aega pole midagi nii hingeminevat näinud. Filmi tegevuse andis üle kanda ükskõik millisesse maailma nurka ning polnud mingit tähtsust, mis rahvusest olid need kes mandariine kasvatasid... need oleks võind samahästi ka kiivid olla. Eriti sobisid mulle kinematograafilisest seisukohast korduvad stseenid – no ikka need laualükkamised töökojas... igaühel oma eesmärk täita. Ja kuna muusika ning helitaust olid seekord lausa ’perfect’, siis mida sa hing veel ihaldad. Olen nüüdseks vaadanud neli korda ning arvan, et mingil hetkel vaatan aga jälle uuesti. Aga Ida’st pidin hoopis rääkima. Filmi ülesehitus samalaadne ehk siis minimalistlik, kuid must-valge. Küllap oli nii värvide puudumisel kui enamike stseenide fookusest välja asetusel tegijate meelest äärmine sügavamõtteline tähendus seoses filmi teemaga. Filmi mõte kadus minu jaoks ära hetkel, mil Ida kenasti suitsu ette pani ja pudelist jooma hakkas ning enamik fookusest väljas stseene tekitasid mus tunde ekraani ülespoole lükata. Ma saan aru küll, mida öelda taheti – ega siis orvuks jäänud ja kristlikus konvendis kasvatatud tüdruk, kes äkki oma tädi juurde peab sõitma, kellele külma kõhuga teatatakse, et ta on tegelt hoopis juudi vanemate laps, kes on maetud kuhugi tundmatusse metsa ning lisaks selgub, et tema ainus elus sugulane on joodik ja lits, ei suudagi kõike seda korralikult seedida, eriti kui see on tema esimene käik ’päris’ maailma rüppe ning tagasi naastes ootab teda igavene armastus Kristust teeniva nunnaelu näol. Loomulikult tuleb talle kiusatuseks ka ilus saksofoni (alt-saksofoni, mmmmm, sexy!!) mängiv noormees saata, kes neiul kenasti pea segi suudab ajada. Pisut kurvaks tegi mind hetk, mil Ida tädil aknast välja hüpata kästi – no ta päris kindlasti ei olnud sellist lõppu väärt... puhas masendus tekib niimoodi ju... leidis kenasti oma kalli õeraasu, tema mehe ja poja säilmed üles ning nüüd siis aknast alla... Temasugune tugev naine oleks kohe kindlasti suutnud uuesti alustada. Ja kallis Ida – niimoodi küll ei tehta! Kõigepealt magad mehega, lased tal rääkida muinasjutte sellest, kuidas ta su kaasa võtab ja mis siis saab... ning jätad ta siis maha ja jalutad oma konventi tagasi. Kas sa mehe tunnetele ei mõelnud ka? Ei näinud, mis tema silmadest peegeldus? Mnjah. Kuidas erines see film tavalistest Hollywoody ’sügava’ sisuga linateostest? Tegija oli poolakas. Kes ei ela Hollywoodis. Minu sügav respekt kuulub seejuures poolakatele ja nende usu tugevusele ning kui see film ka muud ei andnud, siis... poola keelt sai kohe päris mitukümmend minutit harjutatud. Elagu Mandariinid! Amps.