Kaheksapäevane laulatus...

...võtab ikka närvid krussi küll ning ega polegi vahet kas tegu on boyfriendiga, lapsega või lihtsalt friendiga. Ses suhtes on meie sõpruskond tõestanud oma tugevust ja olemust, sest kakluseni me ei jõudnud, ütlemine piirdus enamvähem tavapärase sarkasmiga (millega me oleme ju harjunud, onju) ning kohustuslik grupipilt palmi all tuli täitsa ilus välja. Otse loomulikult kutsusime oma lemmiku türgi mehe ehk Serkani ka meiega pilti tegema. Palmid asusid Antalya linna ehk kõige kaunimas kohas, nimelt Karpuzkaldirani kose vahetus läheduses. Nimi pidavat tähendama ’tõstan üles arbuusi“ ehk vesi on nii külm, et kui sinna sisse visata arbuus, siis see hüppab sealt kohe välja... Eks väike-aasia ja idamaade komme on ikka kõiksugu legende välja mõelda. Omaette legendiks võiks ju pidada ka kõigi nende kullamüüjate ja nahakauplejate juttu, millega meid täna hommikul kostitati. Kullapoes läks meil hästi, suundusime peaaegu kohe väljapääsu poole ning kuigi puhast vene keelt kõnelevad müüjatädikesed meil sabas püsisid ning mesimagusalt keelitasid a la „deevuški, smatrite, zdjes tolko pjat euro serebro i možna padarok tože...“, ei lasknud me endid ära rääkida. Ups, osa meist siiski ostis vist midagi... pärast hoovi peal asuvast bazaarist... kaheksa euro eest... Nahaparadiisis nii hästi ei läinud. Kuigi algus oli paljutõotav – minu esimene catwalki etendus, no modellid olid pisut igavavõitu, kui nii võib türgi meeste või naiste kohta öelda, aga... Minu igatsus korraliku nahktagi või jope järgi sundis mind proovima ühte imekaunist punast riideeset, mis istus mu selga nigu valatud ning kuna müüjakene kohe ära tajus, et see mulle sobib ning mul näost näha oli, et mulle ka väga meeldib, siis ta ilmus mu ette oma bossiga ja kohe algas härjakauplemine... Asjakese õige hind oli 1700 eurot... minule lõpuks pakutavaks hinnaks kujunes 250 euri pluss musi... ei võtnud... ei kahetse ka... aga kuradi ilus oli... Õnneks siis pääsesime ka nahakauplejate käest ning suundusime Antalya linna kauneid kohti kaema. No tegelikult ei näinud me midagi. Selle arbuusi-nimelise kose juures veetsime minutit 15, sellestki suurema osa kohustuslikke palmipilte tehes ning Hadrianuse väravatest jalutasime väikese maa kindlusetorni ja Vahemere rannikuni (kusjuures türklased ise kutsuvad seda Vahemere osa hoopis Valgeks mereks) misjärel anti meile vaba aega. Kuna meil linna plaani polnud ja Antalyast igasugune ettekujutus puudus, siis suundusime Serkani poolt soovitatud suunda ning läksime hoopis jõime korralikku kohvi... Starbuckis. See õige türgi kohv on muidugi super hea, aga seda väga palju juua ei saa, sest see on ropult kange (eriti ’sade’ – see suhkruta kohv, sest suhkruga... prr väkk jube...). Hotelli hommikusöögi juurde aga türgi kohv ei kuulu, seal saab ainult nescafe lahustuvat kohvi... mis ei kõlba juua. Seega – Starbucks. Lollikindel. Tagasiteel kohtumispaika proovisime ära küpsetatud kastanid, mis mu kaaslastele miskit muljet ei avaldanud niiet ma pidin peaaegu kõik ise ära sööma, kõlgutasime jalgu kõrge linnamüüri otsas ja saime osa türgi jäätise müümisega kaasnevast ’kliendi lollitamise šõust’, mis nõrganärvilisemad kliendid edaspidi nendest putkadest kohe kindlasti eemale hoiab. Ning kui siis viimastest vidinakauplustest viimased vidinad ja raki ostetud said, tundus nagu ’mission completed’. Võib vist rahuliku südamega öösel kell kaks hommikusööki sööma minna, kella neljaks lennujaama jõuda, siis avastada, et lennuk siiski ei välju mitte kell kuus hommikul vaid hoopis näiteks kell 12 päeval (heal juhul)... sest – mis hilinemisega algas, see hilinemisega lõpeb või õigemini – kui teile tundub, et miski saab viltu minna, siis ta tõenäoliselt ka läheb. Tamam.