Kuna eilne internetilimiit siin Läti pealinna kesklinna hotellis...

...sai läbi enne kui ma blogilehekülje üldse avada suutsin, siis tuleb mul täna mõtted tagasi keerata ja üritada alustada mitte tänasest vaid eilsest hommikust. Ega ma eriti ei mäleta küll, aga ma arvan, et me külastasime seda ’big ugly buildingut’, mille peale läti riik viimastel aastatel korralikult maksumaksja raha on kulutanud. Tegu siis uue rahvusraamatukoguga. Kaugelt meenutab... no mäge siis. Ma lootsin, et ehk sulatab sisemus mu külma skeptitsismi, aga kahjuks see külm avarus, uskumatult palju mõttetut sikisakilist ruumi ja kuhugi ära peidetud raamatukogu, ainult jahutas mu meelt. Ei aidanud ka kõige ülemiselt korruselt avanev imeilus vaade Riia linnale ning sinnasamma uhkesse üksindusse poseerima asetatud musta riietatud tiibklaver... võibolla kui ma mängida oleks tohtinud, siis... mine tea. 

Raekoja kellad, all vasakul rahvusraamatukogu kauguses sinetav figuur... sinna me suundume

vastupidine vaade raamatukogu kõrgeimalt korruselt

jaa, ka see eksponaat asub raamatukogus - piimapukk koos piimapütiga... mis seal sees on, jäi minule isiklikult saladuseks :)

Aga õnneks ootas meid pärastlõunal päeva komm. Sõna otseses mõttes. Läksime külla lätlaste rahvuslikule uhkusele – Laimale :) Eks nad muidugi pidid esimese asjana ütlema, et andke andeks eestlased, aga meie Laima on ainus šokolaadivabrik, kes teeb šokolaadi päris kakaoubadest... kuid sellest hoolimata oli käik ergutav. Pisut väsinud ning tõsimeelsetest comeniuslastest said hetkega ülisuurte kommidega totakaid pilte tegevad lapsemeelsed olevused. Kui siia lisada veel päris jabur catwalk video tarbeks, fotosessioon maailma lõbusaimas tualetis ning peata kanade moodi šokolaadipoes ringi tormamine, on pilt täiuslikust turistist maalitud. Õnneks piisab täielikult ühest tassist kuumast šokolaadist :)

ametlik reklaamifoto :)

see ON tualett ... päriselt ka 

Tänane hommik leidis mind varakult enne kõiki teisi alt hotelli kohvikust, kus ma kohvi ja mahla ja meloni ääres täielikult ajataju kaotasin... mis kaotasin... aeg seisis. Maailm liikus aegluubis. Aga siis tuli buss ja me rändasime hoopiski Bauskasse Motor Museumi. Nagu nimigi ütleb, oli tegu autohuviliste paradiisiga. Kõige suuremaks üllatuseks muuseumi giid, kelle sarnast ma teist enne kohanud pole – üliemotsionaalne, ilmselgelt venevastane (sorry – nõukavastane), legende ja lugusid ülihästi tundev ning kuramuse hea huumorisoonega. Võiks ju lihtsalt rääkida, et tegu on näiteks amfiibautoga, mis ehitatud sakslaste nõudmisel sõitma nii maa peal kui vees, aga... kui sinna juurde tõsise näoga rääkida, et „jajah, sõitis ta vees küll, aga kiirus nii umbes 10 km tunnis ja kujutage nüüd ette – sõda on ammu läbi juba, aga te ikka veel ujute vee peal sussa-sussa...“ 

ka see on Harley... Davidson... aastast 1946...

autohuvilise õndsusunenägu :)

selle amfiibautoga võib sõja maha magada või siis läbi magada või lihtsalt merele hulpima jääda 

fun... FUN... FUUUUUUUUN!!!

Pärast paari vabaduseminutit laste mänguväljakul, mis päädis minu keerutamisega karussellil, nii et kogu maailm mu kõlavat lauluhäält kuulda sai jälle... rändasime me nähtavasti ühe Läti kuulsaima, Rundale lossi poole. Kuulus muidugi, kui just praegugi BBC seal oma Sõda ja rahu filmib... mistõttu me muidugi suurt osa läänetiivast üldse ei näinudki. See-eest said comeniuse tšikid väga viksilt riietatud näitlejaid pildistada ja filmida (naeratuste ja silmategemiste saatel loomulikult). Ega ma ei ütle ühtki paha sõna – loss on ilus. Väga ilus. Eriti laemaalingud. Eriti valges saalis ilutsev valge klaver... mida ma jällegi mängida ei tohtinud – filmivõtted ju. Tsssss. Ainus probleem selles, et kuigi meie giid tundus olevat tohutute teadmistega ja oma töösse armunud, ei suutnud ma kuulata peaaegu ühtki tema sõna ning meelde ei jäänud mul midagi muud peale selle, et enamik asju on ’copies of the original’ või siis ’original copies’... 

no selline hardushetk siis... 

veidi hellust ja armastust :)

supermodelli fotosessioon Rundale lossis

eks ma hiljem vaatan hardusega BBC Sõda ja rahu ja meenutan seda kaunist noormeest... 

valge saali valge klaver... jäi minust puutumata

Tuleb hakata giidide kuulamist harjutama... Sest üsna sama juhtus meie tänases viimases peatuskohas – Bauska ordulinnuses. Mulle üldiselt meeldivad need vanad kindlused isegi rohkem kui uhked lossid. Bauska linnus tundus väljast jube ahvatlev, no võrreldes näiteks rahvusraamatukoguga... aga sees – ei olnud midagi. Sõna otseses mõttes. Ahjud. Kahhelahjud. Mõned toolid. Kuhu ei tohi istuda. Ja siis – smaili kiviseinal. Kleepisin endale selle smaili ette ja tõin hotelli kaasa. Loo moraal – ära kunagi otsusta välimuse järgi ning.. ega kedagi eriti ei huvita, mida sa arvad või tunned. Ole omaette. Maailm liigub ikka nii nagu sina tahad. You are what you think you are and with your thoughts you make the world around you...