Hommikune Riia linn...

... tervitas meid korraliku kevadise lumetormiga, mis tõsi küll üsna ruttu märjalt raskeks vihmasajuks üle läks, aga sellest täiesti piisas, et meie lõunaosariikidest pärit projektikaaslasi näost kaameks ehmatada. Õudusega küsisid nad – ega ometi maikuus Eesti sellist asja ei juhtu? Pidin neile lohutuseks rääkima aastast, mil 10. mail korralik lumi maha sadas... Aga kooli vallutamine õnnestus meil jällegi suurema vaevata. Nii tore on näha leidlikkust projektiasjade eksponeerimisel ning projektitööde tegemisel, mis mul tegelikult üha rohkem tibutagi selga tekitab, sest millegi uuega tuleks ju üllatada ka maikuus meile saabujaid... Loodetavasti mitte ilmaga, sest läti kohalik tänane kliima ei soosinud meid küll üldse mitte. Kuigi turu peal ringi jalutamine ei pane mind niisamagi vaimustusest kiljuma, siis juhul kui väljas valitseb ’burgaa’ ei kuulu ’bazaar’ kohe kindlasti minu esmaste valikute hulka. 

teeme tööd

kes veel ei tea, sellele... paberil ja siniseks!

Pärastlõunal Jurmalasse jõudes asi õnneks veidi siiski paranes – no suvituskoht ikkagi, võiks ju nagu arvestada sellega, et me pisut varajased linnukesed ja tahaksime Läänemerre varbaid kasta. Tegelt me siiski ei kastnud – veest jalutasime küll läbi, sest kuidas sa muidu vikerkaart peopesadele püüda saad ja merekarpe liivast nokkima ulatad. Vesi oli külm. Suplusetteaste jäi ära. See-eest sai kilpkonna seljas ratsutada, vaadata vanu filmiklippe ajast, mil inimesed hobustega veetavate suplusvagunitega ujumas käisid (ikka täisriietuses muidugi), valgusmuuseumis ääretult omapäraseid kunstiteoseid imetleda – selliseid, mis valguse muutudes ise ka muutuvad, tuues välja maali salajase komponendi, ning mida pole mingit mõtet pildistada, sest ei ükski pilt ega video ei suuda edasi anda seda tunnet, mis nende maalide keskel seistes ja muusikal endast läbi voolata lastes, sinus tekib... 

püüame vikerkaart

metalli- ja kiviatraktsioone on Lätimaal nigu seeni pärast vihma 

Ja just siis, kui ma mõtlesin, et Jurmala atraktsioonid on end ammendanud ning meid lasti lihtsalt männimetsa rüppe viimast värsket õhku ahmima, ootas mind ees päeva kõrghetk. Männimetsa varjus peitis end metallist vaatetorn, mille otsa andis ikka ronida ja mille iga korruse läbimise järel ma iseennast siunasin, sest olin ju kaamera bussi jätnud... Torni tipus võis tunda, kuidas kõigub nii torn kui kogu maakera. Vaade oli super. Nii alla kui üles kui ümberringi. Parim koht kõrgusekartuse ravimiseks. Taas kord kerkis kurgu alla igatsus glaideriga minema liuelda... teeks ühe lennu maailma kohal, kaeks neid kivimurde ja mägesid ülaltpoolt, hõljuks lainete kohal kõrvus kajakate naer... 

maa ja taeva vahel... hoides veel paaniliselt maast kinni... mine tea, äkki lähebki lendu... 

Homme lähme kaema lätlaste miljonimaja -  kuuekümnendate projekti järgi alles äsja ehitatud rahvusraamatukogu, mis andke andeks, näeb väljaspoolt küll kuradima kole välja, aga egas välimus pole tähtis, onju... loeb ikka süda sees... Praegu aga mängin ma vaikselt Härra Uba, üritades läpakaga hotellitoast internetti üles leida...