Hotellifetišit...

...pole ma kunagi põdenud. Olen oma reisidel ikka igasugu hotelle näinud – küll kaaselanikega kui absoluutselt käterätivabu – ning alati on ainus tähtis asi soe vesi. WC võib koridoris ka olla. Elab üle. Kuna seekordne Türgi reis oli tegelt üle mõistuse soodne (no andke andeks, muidu nagu ei hakkaks mõtlemagi sellise asja peale!), siis ei valmistunud ma küll selliseks hotelliks nagu Tusan Beach Resort ehk siis see praegune paradiisisaar mille numbritoas ma oma arvuti klahve klõbistan. Üle mõistuse! Vaevalt et mul õnnestub enam kunagi sellises luksuses aega veeta. Üleüldise toreduse keskel tundub pidevalt jooksma jääb kempsupott tühiasjana ning rõdu peale kinni jäämine on ikka puhas loll juhus! Toiduvalikust ei hakka ma üldse rääkimagi. Kogu aeg kangastuvad nälgivad aafrika lapsed... Aga mis seal ikka, igaüks kannab oma risti ise ja sööb oma neli täiskuhjatud taldrikutäit ka ise. Ega tegelt läheb kõht tühjaks küll, sest programm on tihe – Türgi, nagu kõik vanad tsivilisatsioonid, on ju varemeid täis, igaühe kohta umbes sada legendi. Eile, kui me Kilpkonnaranna poole purjetasime, möödusime kalju sisse raiutud hauakoobastest. Türgis on neid kaljuhaudu ikka päris kuhjaga. Igavikuelu tähtsust ei alahinnatud. Täpselt nii nagu Myra surnute linna koobastesse päris lähedale ei saanud, nii ei olnud ka mingit võimalust Dalyani kuningate hauakambreid kaema minna. Kuigi meie giid Serkan ütles, et sinna on täiesti võimalik ligi pääseda (no ma ei tea, kas just mägironimist harrastades) ning isegi kambrite taha minna. Peaaegu et oleksin paadist välja hüpanud...

hauakoopad Myras

ja peaaegu et identsed hauakoopad Dalyanis

Tänane Efesose varemeis linn sellist ahhaa-hetke ei tekitanud. Küllap on neid varemeid juba piisavalt nähtud või siis puudus sellel kohal minuga sisemine kontakt. Nagu alati, käin ma ja katsun kive. No, panen käe iidse kiviseina vastu ja kuulan. Kas räägib minuga või ei. Kivid räägivad täitsa teistmoodi kui puud. Energia on sootuks erinev. Efesos ei andnud miskit energiat. Nagu eestis poes olevad apelsinid – paks kest ja kuiv sisu. Aga – kasse oli seal see-eest kümnete kaupa ning nüüd on paraku nii, et kui keegi nimetab Efesose nime, siis kangastuvad minule hoopis kassid. Nurruvad. Oranžide silmadega.

Celsiuse raamatukogu Efesoses

naised 'bordellis' - sõna otseses mõttes :)

Efesose linna 'nullpunkt' ehk keskpaik koos ... kassiga 

Omaette elamus on aga muidugi bussisõit kitsastel mägiradadel, kuristik otse külge hingamas. Ja ega polegi suurt vahet, kas kuristikus loksuvad merelained või haigutab puid täis rägastik, hinge võtavad kinni kõik pisut äkilisemad kurvid ja käänakud. Tasase maa inimese kompleks arvatavasti. Kõik need hetkest hetke muutuvad imeilusad vaated ja kauguses kumavad mäeahelikud on kui sool minu veritsevale südamele – ahh, kuidas tahaks minna ja ronida, kõõluda nende oliivipuude vahel, eksida sinnasamma kitsekarjade keskele, kaotada ajataju... „Teate, ega ma ei taha teid selle informatsiooniga ju üldse piinata, aga te olete selle eest maksnud“, kostub maa peale tagasitoovalt bussikõlaritest. Ahjaa, ma olen ikka veel sellel Lüükia ringreisil ning see, mille eest on makstud, tuleb ka kõik vapralt vastu võtta. Tamam.