Ringreisi pakett...

...tähendab seda, et hommikul kobistad end koos kompsudega bussi ning suurema osa päevast loksudki seal bussis ja imetled mägesid, kitsi ja muid suurepäraseid vaateid bussi aknast. Iga natukese aja tagant tehakse tualetipeatus, kusjuures tualett on ainult ettekäändeks, tegelikult ootab turiste majja sisenedes nännipood, milles tuleb säilitada külma närvi ja teha nägu, et rahakotti ei ole kaasas. Mis tegelikult on ka tõsi – kes see ikka wc-sse rahakotiga läheb. Kuna mina olen sellistes reisides täielik algaja ning mässaja pealekauba, siis on viimased kaks päeva kulgenud suht närviliselt. Esiteks muidugi on meid ’õnnistatud’ giidiga, kes põeb lobisemise sündroomi ja räägib meiega nagu pisut arengus mahajäänud pensionieelikutega, üritades meid bussis ümber paigutada võrdõiguslikkusele rõhudes... Ja teiseks – praegune situatsioon tõestab ilmekalt, et TULEB USKUDA ILMATEADET. Kui ikka netis on kirjas, et Kilpkonnarannal on keskpäeval sooja 13 kraadi, siis nii ka on... ei ole siin midagi, et Türgi ja soojem maa ja vahemeri ja nii edasi... 13 on 13 ja see tundub täpselt nii nagu Eesti 7 või 8... isegi tuulisem. Niiet kõik need kleiduskid ja muud hilpharaka riided võib vabalt kohvri põhja vedelema jätta, kui just õhtul ööklubisse ei lähe, ning ainsad soojemad riided tuleb üksteise otsa selga toppida. Ja viriseda pole mõtet, sest ega keegi ei käskinud ’hooajaväliselt’ kohale ronida. See hooajaväline on ikka päris mitu korda kõlanud – näiteks reedene Kilpkonnarand... no mis kasu sest jutust, et kilpkonnad muudkui tulevad ja munevad ja on looduskaitse all ja rand pannakse ööseks kinni, kui praegusel hetkel polnud rannas kilkonnadest mitte kilpigi järel! Mingi kilbi Mariell veest küll leidis, aga seegi oli ainult krabi oma. Vist. Rand ise oli muidugi ilus. Valge laevgi kenasti horisondil. Me siis otsustasime, et võibolla teist momenti ei tulegi, kiskusime jalad paljaks ja... ei läinud ujuma, solistasime niisama ja pärast kuivatasime oma poolest säärest märgi pükse. Pisut ikka tekkis seda puhkuse tunnet küll. No tegelt oli see tunne juba neljapäeval, kui me laevasõidule läksime. Otse loomulikult kuulus see ’ekstra’ tegevuste hulka, mis tähendab, et kui sa kodus oled rõõmustanud, et reis nii-väga-palju ei maksnudki, siis kohe esimesel päeval hakatakse sulle pähe määrima lisaekskursioone, kusjuures selle juurde käib seletus, et ’ega-teil-seal-muidu-mitte-midagi-teha-ka-ei-ole’. No viiakse teis vaesekesi hotelli ja siis peate seal kurvastama, kui teised lõbutsevad. Kuna minul rahapuud kodus ei ole, siis me Gretega otsustasime, et laevasõidule me lähme küll, aga igasugu veinidegusteerimise külad ja alkoholiga türgi õhtud jäävad meist seekord puutumata. Laevareis oli super! Meri. Kaljud. Koopad. Üleval laevadekil kõrvetav päike. Minu naised. Tohutu hulk pilte. Lõpmatuse tunne. Neid emotsioone ei saa rahas mõõta. Ning tänu taevale on senise kahe päeva jooksul neid ikka korjunud ja kuhjunud ning... seiklusjutt järgneb... nii nagu alati. Tamam.