Reisifirmadel...

...ei olnud seni õnnestunud mind ära moosida kõiksugu sinisilmsete lubadustega elu parima puhkuse näol, kuni siis tänaseni... või õigemini üleeilseni. Kolmapäeva hommikul andsin koos oma girlfriendidega (ja nende boyfriendidega) lõplikult sõrme kuradile, ehk alustasin „puhkusereisi“ Türki. Kõigepealt muidugi teatas meile õrn naishääl telefonis, et me ei lenda tõotatud maale mitte hommikul vaid pärastlõunasel ajal ning lubas meie nördimuse peale midagi kompensatsiooniks välja mõelda. Kui me siis vapralt Tallinna lennujaama turvatsoonid läbisime ning viimast korda eestimaa wrappi mugisime, ei osanud me arvatagi, mis seiklus sellest kujuneb. Aga seikluseks läks peaaegu et kohe. No ootame me oma lennuki väljumise väravas ja imestame, et pardaleminek nagu peaks juba algama, aga ühtki ametnikku pole, kui möödub selline pisut torssis kohvikuneiu ja viskab mokaotsast „Mis te siin passite, teie lennuk väljub alles pool seitse!“ Oot-oot, mismõttes??? Nojah, ega ma ka nagu sõidaks esimest korda onju, ega ei või ometi tabloole vaadata, enne kui väravasse lähed. Muidugi polnd meie lennukist haisugi. See polnud isegi Türgist tulema hakanud veel. Järgmine hädakõne reisibüroosse. Ega need ka seal suurt midagi ei teadnud, arvasid, et lennuk ikka õhtuks kohale jõuab ja äkki saame ikka samal õhtul väike-aasia rannikule. Kompensatsiooniks pakuti meile tasuta toidukuponge. Nii me siis veetsime veel mõned tunnikesed armsas koduses Tallinna lennujaamas ja jälgisime äpi kaudu oma lennuki saabumist. Ja vaatasime hämmeldusega, kuidas Istanbuli lennukile kõigepealt pagas peale laaditi ja siis hetke pärast uuesti maha tõsteti. Arvatavasti oli see meie pagas... no ega pole ju vahet, kuhu lennata, kas Istanbuli või Antalyasse, üks Türgi kõik! Aga just siis, kui me olime jõudnud läbi arutada kõik pagasi kadumise ja taasleidmise variandid, nägime kauguses oma lennukit saabumas. Ja maandumas. Ja kogu see ootamisest tüdinud paarisajapealine reisiseltskond lubati ometi kord lennuki pardale. Minu girlfriendid said lõpuks kauaoodatud õhkutõusmise elamuse ja ega ma rohkem lennureisist midagi ei mäleta küll, sest uni vallutas mind kohe. Süüa igatahes ei antud. Antalyasse jõudsime pilkases pimeduses, kõik kohvrid olid alles ja täitsa terved ning isegi giidid ei olnud veel koju läinud ning ootasid meid koos bussidega. Kõige armsam oli muidugi türklasest giidi Serkani eestikeelne tervitus ning ette rutates pean ütlema, et Serkan esindab nüüd jällegi seda mehetüüpi, keda meie eesti naised äärmiselt sarmikaks kutsume. Mmmm. Aga kõigest sellest, mis viimasel kahel päeval Türgi pinnal toimus, pean ma kirjutama pisut hiljem, sest ma ei ole ju siin reisil üksi ning toakaaslase vajadustega tuleb arvestada, ehk – tuttu ruttu, homme on ka raske päev. Tamam. 

meie sarmikas kreeka-türgi segapäritolu giid Serkan