Kaks ja pool päeva...

..olen ma oodanud, et mulle jõuaks kohale minu Kreeka. No see koht ja tunne, mis tavaliselt mingil hetkel alati tuleb, kui ma kusagil võõral maal ringi kondan ja elamusi ootan. Poeb mulle naha vahele ja raputab läbi. Iseenesest mingi tunne nagu tekkis kui me lennukis Ateena kohal tiirutasime. Tundus, nagu oleks kogu tsivilisatsiooni minevik viirukisuitsuna läbi õhukeste pilveribade üles atmosfääri poole keerelnud. Läks lausa meelest, et me oma reisi Tallinnast alustasime vist küll lennukooli praktikantide kätte usaldatud lennukis, kus stjuuardessidel pole aega isegi päästevesti kasutamist näidata, vaid nad jooksevad piloodi kokpitti, et 40 minuti jooksul verivärskele lennukijuhile tutvustada nuppe ja kange ja signaallampe... poetamata seejuures salongis asuvatele reisijatele sõnakestki. Ah las istuvad seal, laseme neil tuled ka ära, kui piloot nupud selgeks saab, siis äkki tõuseme lendu ka sinna Frankfurdi poole :) Ega sellest pole ka midagi, et mõnel reisijal vaja tunni aja jooksul teisele lennule ümber istuda... Õnneks on Frankfurdi lennujaam mulle nagu teine kodu juba, niiet orienteerumine läks kiiresti ja teadustajad ei pidanudki Lohusuu seltskonda mööda lennujaama taga otsima. Ateenat ennast me veel eriti ei näinud, sest kibekiiresti oli meil tarvis end bussijaama transportida, et alustada pikka teekonda eikuhugi – ehk siis keset Kreekat asuvasse kohta nimega Trikala. Ma pakun, et kogu Trikala ajaloo jooksul on sinna sattunud ehk kõige rohkem kümmekond eestlast, kui sedagi. Ega naljalt ikka neli ja pool tundi kestvat bussisõitu ette võtma ei hakka... Teekond ise oli muidugi fantastiline! Mäed need mäed ja need keeruveerulised teed ümber mägede... oehh. Trikala ise asub mägedevahelisel tasandikul, mis mingid sajad tuhanded aastad tagasi oli merepõhi, kuid kust kogu vesi maavärina tagajärjel Egeuse merre ära voolas. Küllap on sellel maastikul viljakat mulda veel järel, sest aastatuhandete põllumajandus õitseb ikka veel ja seda sõna otseses mõttes. Mina näiteks polnud oma elu sees veel ’õitsvat’ puuvillapõldu näinud. Ega ma muidugi ei tea, kas need valged tutid mida sealt korjatakse on õied või viljad või jumalteabmis... aga orjatööd tegevad inimvared kangastusid mulle silme ette korra pealt. Ning tee servas kasvavad rusikasuuruste granaatõuntega puud võtsid südame pihku nigu lupsti. Koheselt meenusid minu nooruspõlve käigud Tartu turule, kust me siis Üllega iga kord vähemalt ühe granaatõuna ostsime... Maastikku ilmestavad veel teisedki meile mitte harjumuspärased taimed, millede nime küsides saab küll korrektse kreekakeelse vastuse, kuid mille vastet inglise keeles ei leia isegi mitte kõige kaugemast ajukäärust. Eks kodus guugeldab. Hotell asub meil kenasti linna peatänava vahetus läheduses, mis tähendab seda, et akna alt hakkab kostma väsimatute kreeka õhtuelu nautijate melu nii umbes kella kümne paiku ja vaibub heal juhul kella kaheks. Ei tea, mida Tallinna linnavalitsus sellest arvaks küll... Hotelli vastuvõtus töötav noor ja kena kreeka poiss aga kirub vist küll maa põhja, et nõustus endale mingid kolm eesti naist hotelli võtma – kõigepealt tahavad nad riidepuid juurde ja siis triikrauda ja siis on neil WIFI koodi vaja ja klaase ja vett janiiedasi... Kuigi ta mulle alati väga armsalt ja püüdlikult naeratab, kui me üksteisest möödume, tundub mulle, et sisemuses käib tal juba plõks ära – no ega see õudne naine nüüd jälle midagi tahtma ei tule. Kusjuures ma niigi õppisin vähemalt aitäh kreeka keeles ära. Ja tere hommikust :) Ja ma olen teda juba säästnud ka, sest oma kriiksuva tualettruumi ukse õlitasime me ise ära. Kookosõliga. 

kohustuslik pilt palmi all leidis aset juba poolel bussisõiduteel - küllap on bussijuhil diil selle koha omanikuga...

tere tulemast pirukate maale... 

ei ole edevuse tipp, on hoopis valmisolek kreeka rahvusliku tantsu sirtaki ehk Zorbase tantsu õppimiseks - peegelsein kuulub asja juurde 

meie armsad kallid võõrustajad - love you!

Üleüldse on Kreekamaa mind siiani kostitanud vastandlike tunnete ja emotsioonidega. Oma juustejuurte tasandil tunnen, kuidas kuklasse hingavad Aristoteles, Aleksander, olümpos ja Rhodose saar, samas seletavad mu silmad vaevu kokkuklopsitud majakesi, olematut arhitektuuri ja võpsikusse tekitatud prügiväljasid. Teeme ära oleks siin küll äärmiselt vajalik... Inimesed on aga nii lahked ja armsad ja see, kuidas bussijuht mööda imekitsukest mäeküljel looklevat rada pidi mäkke ja pärast alla ronib, on minu jaoks täiesti mõistetamatu. Küllap tänu sellele kontrastide omavahelisele mäslemisele, olen olnud üsna võimetu sõnu ritta panema ja blogisse postitama. Tänane on kõik pillapalla nagu antiik-Kreeka varemed Akropoli ümber ning homne Corfu saar trügib nagunii veel kuhugi vahele. Millal see minu ’päris’ Kreeka tuleb, seda ei oska aimatagi... Aga hetkel tuleb minna registratuuri-poissi piinama – homme hommikul tahaks oma hommikusöögi pakituna kaasa saada, sest väljasõit on kell pool kuus hommikul ja sel ajal öise eluviisiga kreeklased kõik alles keeravad teist külge...