Ma ei ole üldse originaalne...

...aga ma leidsin oma Kreeka üles sealt, kus ei olegi üldse Kreeka, niiet ma ei teagi, kas ma peaksin nüüd oma Kreekat ikka veel edasi otsima või... Ühesõnaga käisime me eile pikal ringreisil. Kõigepealt keeruveerutasime varahommikul bussiga mööda mäekülgi, niiet magamisest ei tulnud eriti midagi välja, sest kuidas sa ikka julged silmad kinni panna, kui kuristik bussiaknast näkku itsitab. Bussijuht ise seejuures ajab kõrvalistujaga mõnusasti juttu. Kui ma oma silmad kuristikuserva jälitamisest pisut ülespoole julgesin suunata, siis tõi mägede vahelt tõusev päike ja orgudes laiutav udukummituste armee, sekka paar üksikut mäeküljel oliivipuude vahel ukerdavat lehma(!) ikka tibutagi ihule küll. Ootusärevus muudkui kasvas, selle suurendamises mängis oma rolli muidugi lõunamaa rahvaste äärmiselt rahulik suhtumine igasugusesse ajasse. Ega kui laev väljub sadamast kell pool kümme, siis on ju täitsa tavaline, et piletimüügi putkasse jõuab buss neli minutit enne poolt... ja mitte keegi ei lähe ärevusest segi. Peale minu. Laevasõit õnneks rahustas ja pakkus niisugust silmailu, mida üks Kreeka rannik ja Joonia meri ja saared ja kaugusest kumav Corfu ehk Kerkyra saar endale lubada võivad. Mu fotokas sai nii suurt vatti, et üks poolakatest küsis lausa murelikult – kes neid pilte pärast vaatab kui neid nii umbes paar tuhat on. No eks ma ise vaatan ja siis tunnen sedasama, mida laeval ja saarel olles. Juba sel hetkel, kui mu silmad Corfu saare kindlust ja tuletorni seletasid, tundus koht tuttav olevat. 

Kerkyra ehk Corfu kindlus ja tuletorn

varbad Joonia merevees

Nii lopsakat taimestikku ei mäleta isegi Hispaaniast mitte – kahemeetrised kannad ja jalgraja kõrval laiutavad agaavid ja valgete õietõlvikutega edvistavad hiigeltääkliiliad. Meil terrassidel poti sees ilutsevad inglitrompetid häbenevad Corfu saare kuningannade läheduses omal kõrvad peast... Ja just sel ajal kui mina oma väsinud varbaid soojas Joonia meres leotasin, endal pilk Hiiresaare poole suunatud, otsustas Ryanair ennast peaaegu meie peade kohalt maandumisrajale potsatada. Hetk hiljem leidsin end püha Spyridoni kirikust, kus meid juhatati kinnise hõbedase kirstu poole, mille sees pidavat olema pühaku keha, kes küll mitusada aastat juba surnud on, aga ära ei kõdune... ma igaks juhuks kirstu suudlema ei hakanud ja üritasin hoida meeled avatuna sellele võimalusele. Kui ta selle kauni Kerkyra saare Türgi ikkest tõepoolest päästis, küllap oli tegu väärt mehega. Las ollab seal kirstus, parem ikka kui balsameeritud Lenin... Enne kindlusele lähenemist otsustasime siiski ära proovida ka kreeka kalaroad kohalikus toidukohas. Raha kokkuhoiu mõttes tellisime ainult ühe ’kalataldriku’ nelja peale, aga nagu siinmaal kombeks, tuuakse ju kõigepealt lauale fetajuust ja tsatsiki ja oliivid janiiedasi, mis tähendas muidugi seda, et pärast tuli tšeki pealt pearoa maksumust tikutulega taga ajada. Aga tõele au andes polnd see kalataldrik suurem asi ka mitte – kergelt värisev kalmaarirull oli ehk ainus enamvähem mingit moodi maitsev asi. See-eest rabas vana Veneetsia kindlus mind täielikult. Väsinud jalgadest polnud juttugi, kõik see rada üles tuletorni poole läks lausa lennates. Jätsin kaugele selja taha isegi oma ainsa lapsukese, kes mul välismaal kaasas oli. Kui ma siis lõpuks jalgade värisedes üleval tipus avanevat vaadet ahmisin, tundsin end jälle totakalt itsitava tobukesena, kes muudkui väsimatult päevast päeva uusi elamusi otsib ja ootab. Ja siis vahel saab kätte ka. 

päris tuletorni tippu ei saanudki...

ahh, milline kaunidus... 

Üleüldse on meie Comeniuse projektikoosolekud kõik omaette elamused olnud ning igaühega on tavaliselt seotud mingi märksõna. Kui Rumeenias oli selleks toit – millega meid nuumati lugematu arv kordi päevas ja millest toibumiseks läks mitu nädalat ning Türgis muusika (kusjuures järelnähtude ja toibumise aeg oli isegi pikem), siis Kreeka oma hellenlikule kultuurile kohaselt on totaalne treppide maa. Kogu oma elu jooksul vist pole ma ka nii paljusid trepiastmeid kulutanud kui siin. Kõigepealt Meteora kloostrite 600 ja rohkem trepiastet edasi-tagasi, pluss koopad ja vanalinnad ja Corfu saar... Või kui treppidest ei piisa, siis üks on kindel – Kreeka on mottorratturhiirte kodumaa. Neid on siin igas vanuses ja kaliibris, eriti õhtul hämaras. Pole vahet, kas tegu sõidutee või jalakäijate tänavaga, mootorratta või rolleriga saab igale poole. Kiivreid pole siiani näinud. Peaks meie politsei siia saatma, ehk jätavad lõpuks Kihnu naised rahule... Nüüd jääb üle veel oodata, kas Ateenas kehtib poepidamise kohta sama reegel mis Trikalas – poed on lahti ainult kolmel päeval nädalas ning sel ajal, kui meil projektitööst vaba aeg, on kõik poepidajad ära koju siestat pidama läinud, kusjuures mitte kuskile pole riputatud silte – läksin siestale, tulen kui siesta läbi saab. Niiet jätkame siis oma Kreeka otsinguid. Ateena – siit me tuleme!