Olen oma jutte...

...kirjutanud igasugu kohtades, aga kui keegi oleks mulle ennustanud, et üritan oma muljeid Kreeka pealinnast Ateenast kirja panna istudes hotell Apollo kuuenda korruse rõdul, pea kohal siramas kuu ja otse ees ilutsemas majesteetlikult valgustatud Akropol, siis ma oleks kohe korraliku kõhutäie naerda saanud. Tegelikkus on muidugi just selline. Oleme oma viimasel reisipäeval taas kord korralikult treppidest ja mägedest üles ja alla roninud. Astudes paljajalu Akropoli viival vanal kiviteel, kujutlesin elavalt ette neid iidseid aegu ja inimesi, kes kõik sedasama teed kord käinud on. Mis parata, on minulgi oma täiesti sarkasmivabad hetked, mil ma iga ihurakuga tunnetan ajaloo olemuse talumatut kergust oma õlgadel. Haletsusega vaatan neid suursuguste ehitiste varemeid ja mõtlen – kui lootusrikkalt võisid Sokrates ja Platon inimtuleviku suhtuda ning kui suurt pettumust nad praegu reinkarneerudes tunneksid... Aga ega pikalt pole mõtet heietama jääda, minu maailmaparandaja aeg on nii ehk naa ümber, nüüd tuleb tegeleda maailma vaatlemisega :) Ja vaadelda oli siin ikka oi kui palju. Tegime korraliku ringi ümber Ateena keskme, otsides üles kõik need väikesed vanad kirikud, mis nukralt suurlinna õudustäratavate korrusmajade vahel kössitasid. Majakesed ise on kohalikku kunsti täis (loe: graffitigurude paradiis!) ning näevad jubedad välja, aga ’põrand’ ehk kivisillutis on korralikult puhtaks pühitud ja alles õhtupoole hakkavad tänavanurkadesse ilmuma päevase prügi kotikesed. Liiklus on täpselt nii hullumeelne kui ma eeldasin ehk siis omad varbad tuleb kogu aeg ninaga samal joonel hoida. Meie hotellist Akropoli orienteerumine viis meid läbi hiinalinna, seega oleme korraga ka orientaalkultuurist osa saanud, kusjuures ma ei saa ikka aru, mis värk nendel hiinlastel selle kotibisnessiga on... või siis stringidega... Aga oma esimese kokkupuute turuäriga saime Monastiraki turuplatsile jõudes, kus üks mustanahaline mees end meile kohe külge kleepis, sidudes käe ümber paelakesi ja vadrates katkematult tundmatus keeles. Kohe kerkis mul pähe mõte seljakott kõhu peale kinnitada. Turuvärk ise meenutas pea 100 protsenti Istanbuli, ainult mastaabilt väiksem ja valik ehk ka pisut teine. Vist ei olnud kreeklased ka nii pealetükkivad ja kohe kindlasti ei hakanud iga teine meiega vene keeles rääkima. Ja mis muidugi kõige fantastilisem – turul olid VIIGIMARJAD! Ma olen pool oma elu unistanud päris värskete viigimarjade proovimisest ja kui ma neid täna nüüd nägin, siis käis nigu elektrilöök läbi ja tänu sellele jahvatasin veel tükk aega eufoorias – mul on kotis viigimarjad, mul on kotis viigimarjad – nii et mu naised juba täielikku tüdimust üles näitasid. Ah tegelt pole neil häda midagi, juba homme pääsevad minust ning saavad tagasi koduste seinte vahele.

ei vaja kommentaare...

Athena valvab Ateena üle

Harley'st pole võimalik külmalt mööduda :)

väga suure energiaväljaga mägi 

ei ole võimalik :) :) :)

 Orienteerumises võib meile hindeks kümme panna, sest kuue tunni jooksul tegime kesklinnale ringi peale ja nägime ära kõik, mis näha sai. Isegi vahtkonnavahetuse parlamendihoone ees. No olen ma oma elus igasugu värki näinud, aga see kraaps mida need poisid seal tegid, oli ikka päris üle mõistuse... meenutas sõna otseses mõttes hobuse kabjakraapsu ja no tegelt olid neil saabaste all rauad ka. Ei ole küll ilus niiviisi teiste traditsioonide üle naerda, aga mis parata, kui päkapikututtidega härjapõlvase jalavarjud suunurgad ülespoole kisuvad. Hobustest rääkides on mul pisut kahju, et me ei kasutanud võimalust hobukaarikuga linnas ringi sõita. Jajah, ma tean ju küll, vaesed eesti turistid, õpetajad ka veel pealekauba ja kuidas see ikka sobib. Aga õpetajate päeva puhul oleks ju isegi võinud. Kuigi meie kreeka sõbrad, kellega me alles täna varahommikul Trikala bussijaamas pisarsilmi hüvasti jätsime, meid teinegi kord külla ootavad, on mul kuri kahtlus, et Kreekamaale ma vaevalt enam satun. Kui, siis mõnes järgmises elus. Nagu ikka.