Tervisetõendi pikendamine...

...tavaliselt miskit raketiteadlase intelligentsust ei nõua. Lipsad esimesse ettejuhtuvasse röntgenisse, lased oma rinnad ära kiiritada, saad miski paberi, kus ebamääraselt midagi kirjas, astud sisse perearsti juurde, kes sulle korraks pilgu heidab, paberid ära võtab ning tõendi peale kirjutab – lubatud töötada õpetajana, pitsat alla ja asi korras. Jaa. Kõik see värk keerdub aga pea peale, kui sa käid iga päev sellises kohas tööl, mis esiteks asub lähimast röntgenist üsna kaugel, kusjuures röntgen töötab aint näiteks ühel päeval nädalas ja sedagi pisut kauem kui lõunani, sinu töökoht on aga selline, kust puududa ei tohi ja kui tohikski tunnikese pausi panna, siis jala sinna röntgenisse kohe mingi valemiga ei jõua. Rääkimata siis sinu perearstist, kes resideerub sootuks teisel pool eestimaa otsas ning kelle telefonitunnid on pidevalt hõivatud niiet sidekanalite teel perearsti kättesaamine nõuab isegi rohkem tehnilist taipu kui raketiteadlasel. Kuna meie kollektiivi naised olid kõik oma kõlblik kuni ületanud (ikka tõendil, mitte päriselt), siis me otsustasime, et me ei hakka miskit nalja tegema, teeme hoopis kollektiivse invasiooni Mustvee röntgenisse. Helistasime muidugi ette, et vot sel neljapäeval see kell on kõik Lohusuu naised ukse taga rivis ja paluks teha ruttu, sest aeg on kallis. Jätsime oma lapsukesed üheks tunniks iseseisvalt tööle (no ikka paar õpetajat jäi majja ka, need kel parim enne möödas veel ei ole...) ja panime Mustvee pole kimama. No mida sa kimad, kui on teeremont ja ega siis otse loomulikult läheb foor otse nina ees punaseks kogu oma 5 minutilise ooteajaga... Kohale me siiski jõudsime, kõik see naine. Kui tuli minu kord sisse minna, siis mina seaduskuuleliku kodanikuna hakkasin ikka eesruumis kohe lahti riietuma – teada ju on, et rind tuleb paljaks võtta. Ise mõtlesin küll, et mida asja see paljaksvõtmine nüüd kitsukeses koridoris akna all peaks aset leidma. Lühinägelik nagu ma olen, jõudsin ikka tükk aega paljaste tissidega akna all seista, enne kui märkasin, et kohe akna ees on sõidutee serv ning seal parkiv auto mitte meie enda oma ei olnud, vaid mulle vaatas vastu rooli taga istuv ja täitsa avalikult muhelev meesterahvas. Ups. Rinnad kinni ja nurka häbenema. Aga siis tuli röntgenitädi ja ütles – võtke rinnad paljaks ja tulge siia. Läksin. Ei ole mind enne veel niimoodi venitatud ja sikutatud ning vastu külma aparaati litsutud nagu sel korral. Nomaitea, kuidas need suurte rindadega naised sinna vastu küll pannakse, kui mind mu äbarikega niimoodi litsuti... Igatahes lubati mul hetke pärast ikka hingata ka. Ja pildid saime kõik tehtud. Kuna aga arstikitlis mees käis uksest muudkui sisse-välja ja piltide tegija talle vahelduva eduga neid pilte ette söötis, siis ei ole ma üldse kindel, kas minu kaardi juurde ikka said mu enda väiksed kopsud või hoopis kellegi teise omad, sest kaardi enese peale oli ilusate suurte tähtedega kirjutatud Rainepuu Linde. Mina igal juhul saatsin oma kaardi samamoodi koos teiste naiste omadega kohaliku Lohusuu perearsti juurde – no asi see tal kümme eurot sisse kasseerida ja minugi tõendi peale tempel lüüa. Ega erilist vahet pole, kelle ebamäärased varesejalad seal tõendi peal on...