Toonekurg, kala ja Michael Jackson

Loodus ei ole sassis. Kuidas ta saakski sassis olla. Egas ta siis ometi inimese loodud ja arvestatud aja järgi käima ei pea. Mis tal sellest kalendris leiduvast nimest ja kuupäevast. Loodus käib ikka iseenese järgi. Arvestades päikese ja kuu ja kõigi nende miljonite pisikeste, kuid äärmiselt tähtsate muutujatega, millest meie, inimesed, alles hiljaaegu sotti oleme hakanud saama. Mistõttu mul on küsimus – millise sisemise kella järgi toimis see Lohusuu toonekurg, kes mitu päeva tagasi kohale jõudis ning hämmeldusest nokka lõgistades oma koolimaja kõrval asuvast kõrgpesast hunniku lund ja jääd leidis? Kas ta teadis kindlalt, et kevad ja soojus ja vulisevad veed ning lendavad sitikad-putukad jõuavad kätte ENNE kui ta nälga sureb või varbad ära külmetab? Millisele valemile tuginedes valis ta Lohusuu alevikust maja, mille aknale nokaga koputada, silmis ilmselge soov toidupoolise järgi? Kuidas ta teadis, et just selle maja elanikud tegelevad eduka kalaäriga ning ei pea paljuks oma saaki lindudega jagada? Lõhna järgi? Kas ta läks ja rääkis seejärel teistele kohalejõudnud toonekurgedele ka sellest paigast, et siis järgmisel päeval juba koos seitsme sõbraga kalajärjekorras seista. Nähes teda eile läbi tiheda lumesaju pesal kükitamas ja nokaga oksi kohendamas, meenus mulle Jacksoni „Heal the world“. Kas oleme oma missioonis – ’make it better place’ – ehk maailma paremaks muutmisel midagi totaalselt nässu keeranud? Või teeme hoopis Moonwalki… luik, haug, vähk...