Tuleb tunnistada...

…et olen hetkel üsna tundetu. Emotsioonitu oleks ehk isegi õigem sõna. Kuigi tänaseid päevasündmusi arvesse võttes võiks olla just vastupidi. Aga mina vaatan siin asju oma mätta otsast ja päris tuima pilguga. Täna oli meil vastutusrikas esinemine Jõgeval, päris selline kohe, millest võib sõltuda meie saamine või mittesaamine järgmisel aastal Tallinnasse. Mitte kohvikusse ega loomaaeda, vaid üldtantsupeole. Nii vähemalt anti meile mõista. Kohe Jõgevale mineku alguses elasime Marielliga läbi väikese närvekõditava seikluse, mis hõlmas endas vaatepilti – lumevalli kinni jäänud auto roolis üks kollaste lintidega rahvariietes neiu ning auto ees lükkamas teine… ’tänusõnad’ seejuures kuuluvad minu kallile naabrimehele, kes arvatavasti on otsustanud, et kui tänav kannab tema nime, siis ei pea seal peal ka keegi teine peale tema sõitma ning ta võib oma džiibi praktiliselt keset teed parkida. Kahjuks tuli tal oma soojast toast siiski välja astuda ning käed mustaks teha. Välja me end puksisime ja ei jäänud isegi hiljaks mitte. Või tegelikult siiski jäime. Magasime maha selle hetke, kui selgus, et me siiski ei saa tantsida Viru memmesid koos Jõhvi naistega, nagu esialgne plaan ette nägi, sest neil on teistsugune muusika. Küllap oli siin jumala sõrm mängus, sest ainult tänu sellisele vimkale said ka Marid endale tänasel kontserdil soolonumbri ehk siis esitada oma versiooni Viru memmedest. Sest kõik ülejäänud tantsunumbrid olime me statistid. Kusagil lava taganurgas, kõikide teiste seljataga. Eriti masendav oli tantsida Äiut lava tagumiste kardinate vahele lükatuna. Aga võib-olla oligi see eesmärgiks. Ilusad on jah need Maride kollased lehvid ja triibuseelikud, kui nad teiste vahelt välja vilguvad, aga egas neid esiritta ikka lasta ei saa. Tegelikult on nii, et mina ei tahakski Tallinnasse saamise nimel kellegagi võistelda. Ma tean, et seda tuleb nagunii teha, kuid kui ma mõtlen meie tantsuõdede peale Jõgeva teistest rühmadest ja selle üle, kui vähe naisrühmi ’suurele’ peole üldse lubatakse, siis… Ma ei arva, et me kehvemad oleme kui enamus teisi. Näiteks avastasin ma oma suureks rõõmuks, et vähemalt Kannelnaist tantsime me küll paremini kui täna seda tantsu esitanud rühm. Ja Viru memmedesse paneme enamasti oma hinge sisse. Ning Äiu hakkab üha rohkem ja rohkem hingelähedaseks saama, mis sest, et me tõesti tantsime teda muusikasse pisut teisiti, kuid ma ei saa sinna midagi parata – minu jaoks on nii õige… Kas ei või siis iga tants olla selle rühma nägu, kes teda tantsib? Niimoodi ärkab ta ju ellu. Me oleme ka loojad ning see on meie interpretatsioon kellegi loomingust.  Kui ma suurele peole saamiseks pean ennast tuhande reegli raamatule allutama ning statistiks hakkama, siis ma ei tea, kas ma seda üldse tahangi. Aga eks ma tegelikult ikka hakkan. Oma kallite naiste pärast. Mul on teiega nii hea, mu armsad Marikesed-kabujalakesed, et ma luban teile ükskõik mida, kui see ainult aitab meil eesmärgile jõuda. Kas siis rätiga või rätita.