Spontaansed filmiõhtud...

…kuuluvad minu absoluutsete lemmikute hulka. Pole midagi paremat õhku visatud mõttest kokku tulla ja paar filmikest ära vaadata ning see idee siis ka tegelikult ellu viia. Mida rutem, seda parem. Tegelikult ma imestan iga kord, kuidas mu kallid sõbrakesed üldse vastu peavad selle minuga koos filmivaatamise katsumuse. Ega mul ju suu kinni ei seisa. Ma kohe pean pidevalt detailidele tähelepanu juhtima ja kogu loo mütoloogiat valgustama ja üleüldse olen liiga emotsionaalne. Vähemalt kõiges mis puudutab muusikat, tundeid ja perfektseid filmistseene. Minu praegune tööandja ütles alles hiljuti, kui ma palusin tal vabariigi sünnipäevaaktuse puhuks kõne ette valmistada – ’aga ma ei oska seda ju nii emotsionaalselt kirjutada nagu sinule meeldiks’… Nüüd ei teagi, kas peaksin tagasi tõmbuma, teesklema või eremiidiks hakkama. Kui palju me oma igapäevaelus üldse teistele aimu anname oma pärisolemusest? Mis siis saab, kui seda minu va olemust on nii mitu ja nii erinevat, et iga kord kui ma teistsugune olen, olen ma siiski tegelikult mina ise? Aga tänase filmiõhtu peategelaseks oli siiski hoopis musklis paha poiss, vabandust – mees, ning üleüldine teemakäsitlus pendeldas erinevuste aktsepteerimise ja inimloomuse stereotüüpide lahtiseletamise vahel. Miks meile meeldivad just sellised inimesed ja mitte teised… ning kuskohast siis peaks küll leidma neid, kes meile meeldivad, kui me oleme ümbritsetud sellistest, kes meile karvavõrdki korda ei lähe… kas peaks oma ideaalid ja soovid maha matma ning leppima sellega, mis käeulatuses või haarama esimese etteulatuva järgi, selle puhtaks pesema ja siis vaatama, kas on midagi peale hakata või ei. Vastuseni ei jõudnud. Seega – jätkame filmiõhtuid hetkeliste emotsionaalsete kõrghetkede nimel, sest parem imetleda tuvi katusel kui haletseda varblast peopesal.