…unenäod on alati veidi müstiline elamus. Täna öösel näiteks oli minu koduks kunagi mu isale
kuulunud metallgaraaž, asudes seal kus alati, kuid kui väljaspoolt oli tegu
täieliku romuga, siis sees oli täitsa hubane, vähemalt viietoaline korter. Mul
oli lapsi pisut rohkem kui peaks ning lisaks sellele vaatas mulle kelmikalt
otsa minu kätel lebav äsjasündinud tüdruklaps. Ringi vaadates avastasin veel
mitu paariaastase eavahega lapsukest ringi jooksmas ning mõtlesin just sellele,
et nüüd tuleb küll mängutuba teha, kui kostus koputus uksele. Minu päriselt
vanem poeg läks vaatama, kes on. Olid välimuselt meduuse meenutavad kombitsate
ja äärmiselt kaunite tumedate pilusilmadega olevused, kes ütlesid end olevat
lõksu jäänud meie planeedile ning soovisid minu elutuba kasutada koju tagasi
saamiseks. Pidavat olema mingi energiaväli. Eks ma lubasin siis. Põrandale
laotati vihikulehe suurune õhukese kile moodi oranž asi, mida me kõik venitama
pidime hakkama. Millegipärast tundus mulle, et kilet venitades venis ka minu
tuba lõpmatusse. Igatahes maha see kile sai ja kui ma sellele pikali heitsin,
siis oli see nii soe ja turvaline, et ma polekski tahtnud enam püsti tõusta.
Mõtlesin just selle peale, kui tore oleks koos tulnukatega nende planeedile
rännata, kui tundsin nina vastas midagi külma ja märga… see oli minu kass, kes
mul kaisus magas ning just sel hetkel avastas, et tal on vaja õue minna. Olin
jube vihane, viskasin kassi välja ja… uni läks edasi. Tulnukatest oli vahepeal
saanud pisut vihased mehed mustas, kes käisid ja inspekteerisid kõiki mu asju,
otsides üht arvutit, mis olevat kõik tulnukate tegevused siin maa peal
salvestanud. Kuigi ma püüdsin neid veenda, et mul ei ole ühtegi arvutit, kuna
mul ei ole isegi mitte elektrit selles garaažis, leidsid nad siiski ühe läpaka,
mis kukkus kohe neile infot välja printima, ikka taolistel nullide ja ühtedega
perfolehtedel… mehed mustas olid väga vihased. Mina aga otsisin samal ajal oma
kõige pisemale, kellest oli saanud juba nii kaheaastane, kastist pidžaamat ja
ütlesin, et ta peab minema mu sõbranna juurde ööseks. Lubasin ta jalgrattaga
ära viia. Haarates kuuri alt, mis tegelikult oli kelder, oma isa vana roostes
ratta, tõstsin lapse, kes nüüd oli juba viieaastane, pakikale ja hakkasime
minema. Kuigi enne oli õues südasuvi, siis nüüd libistasin end edasi täielikult
jää ja lumega kaetud öisel kuumaastikul ning sõbra kodu ei tulnud mitte
lähemale. Isegi Laiuse poeni ei jõudnud. Laps mu pakikal läks järjest raskemaks
ja raskemaks ning minu viimane mõte enne täieliku paigalseisu saavutamist oli –
kes kurat käskis mul selle vana rattalogu võtta, oleks ikka pidanud Jupiteri
haarama… Paigalseis = pimedus. Enam ei midagi. Hommik.
No comments:
Post a Comment