Mingil veidral moel...

…olen suutnud jätta endast mulje kui toimekast organiseerijast. No sellisest, kes muudkui jookseb ja lepib kokku ja jagab ülesandeid ja toodab materjale ning lõpuks paneb need pusletükid kokku mingiks ürituseks. Ja üritus peab olema ikka hoogne ja lõbus ja nalja peab saama. Mõnedele on jäänud isegi mulje, et ma kohe nii väga tahangi suure rahvahulga ees seista ja neid lõbustada ning nendega manipuleerida ehk siis naerma-laulma-tantsima panna. Tegelikult, saladuskatte all, tahaksin ma parema meelega kõigi nende inimsilmade alt ära kaugele, üksikule saarele, diffenbahhia lehtede varju. Nokitseks seal vaikselt oma onni ehitada, räägiks puude ja liblikatega, laulaks kosekohinaga sümfooniat… Ega keegi muidugi ei käskinud mul uude töökohta minnes igasugu muid kohustusi enda peale võtma hakata, oleks võinud rahulikult oma inglise keelt õpetada (sellegagi tegemist rohkem kui küllalt). Aga ei, see minu totakas rahmeldaja ’mina’ peab ikka igas kohas rabelema hakkama. Mistõttu ei olnud mu kallitel kolleegidel isegi mitte kaks korda mõtlemist, kelle kaela võimaluse avanedes ürituste korraldamine lükata. Ega ma ei kurda. Sest mulle tegelikult meeldib see protsess, mis ideest tulemuseni kulgeb. See pole kunagi sirgjooneline ega sile, alati esineb viimase hetke vingerpusse ja vimkasid, alati on midagi, mille peale ei tule ning mis endast ’sobival’ hetkel teada annab. Kriisisituatsioonide lahendamine kuulub varsti vist minu leivanumbrite hulka. Oluline on ju saavutada võimalikult ideaalilähedane lõpptulemus. Mida muidugi kunagi ei juhtu, aga lootma peab. Ning kui siis keegi publikust sulle siirast tänu avaldab, on see nagu palsam väsinud hingele, lohutus, et mingi osa sinu kavatsustest on ehk siiski täitunud. Pai on võimas narkootikum. Kui korra oled saanud, siis tahaks ikka veel ja veel… Ja nii võtadki jälle järgmise idee, lahutad peas osadeks ja hakkad aga uut puslet kokku panema.  Vaim ei hooli väsinud kehast ega haigusest, ning seega annan talle vabad käed. Lenda, mu tulilind, lenda… hukatusse…