Kui vaim on valmis, aga liha nõder

Nüüd on siis kätte jõudnud see hetk, mil pean oma häbiks tunnistama, et jään iseenesele jalgu. Veel mõned aastad tagasi polnud mingit probleemi ignoreerida mistahes haigust, vahel küll tuli alla vanduda peadpööritavale nohule, aga sedagi ainult paariks päevaks. Mis tähendab haige? Mis see väike palavik naisele ikka teeb, tühja sellest köhast, ongi mõnus bassihäälsena ringi käia. Nüüd aga… käid paar päeva haigena tööl, jõuad koju nagu Riga pesumasinast välja väänatud, pea lennukaid mõtteid täis, aga jalad-käed streigivad. Nagu valitseks mul siin mingi demokraatia! Nõuavad plakatid käes voodis pikutamist ja sooja tekki. Ja kassi kõhu peale nurruma. Arvatavasti ongi tegu minu klõbiseva skeleti ja kassirahva vandenõuga – mõlemal kasud sees, üks saab mittemidagiteha ja teised selle mittemidagitegija peal mittemidagitegemisest puhata. Kõige hullem asja juures on see, et minu ajul puudub igasugune efektiivne tegutsemisplaan, kuidas sellele vandenõule vastu hakata või see sootuks elimineerida. Kirjutamisest ja vandumisest pole kõige vähematki kasu. Täna näiteks üritasin vana nippi, ehk siis ignoreerimist. Poole päeva pealt läks nahk märjaks, köha tahtis ära lämmatada ning kolp võttis aju peavaluga pantvangi. Pärast dopingu sissevõtmist ehk 600 grammi Ibumaxi manustamist, saabus veidikeseks ajaks küll vaherahu, ent turvaliste koduseinte vahele maandudes näitas keha jälle hambaid. Mina küll ei tea, millega see mässamine lõppeb. Homme lähen ma igastahes tööle… ja ülehomme ka… ja järgmisel nädalal kohe kindlasti… ja üleüldse hakkab suvi ja mittemidagitegemine alles kaheksa nädala pärast. Seni valitsegu vaimu ülemvõim.