On avalik saladus...

…et olen filmifriik. Võin vaadata ühte filmi, mis mulle parasjagu korda läheb, kasvõi nädal järjest ning mitu korda päevas… jättes seejuures tegemata kõik tähtsad, olulised ja mulle hetkel üldse mitte korda minevad toimetused. Lipsates ainult hetkeks kööki järjekordse kohvitassi järele. Ma tean küll, miks see nii on, aga ei viitsi praegusel hetkel eriti psühhoanalüüsiga tegeleda. Ega keegi teine mind nii ehk naa läbi ja lõhki ei tunne, sest keegi teine minu sees ju ei ela. Ikka ainult ma ise. Viimased päevad, ei siiski juba nädalad, olen niisiis vaadanud Tom Cruise’i filme. Mis parata, mulle tema actionmees sobib. On ikka hoopis teine tunne jälgida ekraanil toimuvaid peadpööritavaid trikke, kui tead, et mees ise neid teeb. Olen aastate jooksul üsna ära harjunud tema kehaliselt ja silmsidelt intensiivsete filmirollidega ning tean juba ette, et tema pakutav meelelahutus on alati tasemel. ’Last Samurai’ näiteks kuulub kindlalt minu top kümnesse ning ’Mission Impossible’ on igas variandis nauditav… no võib-olla teine osa mitte nii väga, mulle eriti John Woo maatriksisse aeglustatud võitlustseenid ei sobi. Liiga pikalt ei viitsi neid vaadata. Mul puudus aga igasugune ettevalmistus muusikaliks ’Rock of Ages’. Olles paadunud rockmuusika fänn, mõtlesin, et vaatan siis ikka ära. Äärmiselt reserveerituna, no midaiganes…  Tom Cruise, actionman, mängib rockipeeru ja laulab ka veel seejuures… eksole. Eesti keeles pole väljendit, millega ma oma tundeid pärast selle filmi esmakordset läbivaatamist saaksin kirjeldada. I was BLOWN AWAY…  KNOCKED OFF MY FEET… Film ise on äärmiselt primitiivne, nii sisult kui ülesehituselt, aga see, mida Cruise teeb… seda peab ise nägema ja kuulma. Ma ei taha pärast actionmani esitust enam ühtki Def Leppardi originaalvideot vaadata… lihaseid paluks! Igatahes oli see näitlejatöö mulle parim sünnipäevakink lapse sündimise puhul. Kohe kadedaks teeb, kui inimesed nii andekad on...  pour some sugar on me...