…et olen
filmifriik. Võin vaadata ühte filmi, mis mulle parasjagu korda läheb, kasvõi
nädal järjest ning mitu korda päevas… jättes seejuures tegemata kõik tähtsad,
olulised ja mulle hetkel üldse mitte korda minevad toimetused. Lipsates ainult
hetkeks kööki järjekordse kohvitassi järele. Ma tean küll, miks see nii on, aga
ei viitsi praegusel hetkel eriti psühhoanalüüsiga tegeleda. Ega keegi teine
mind nii ehk naa läbi ja lõhki ei tunne, sest keegi teine minu sees ju ei ela.
Ikka ainult ma ise. Viimased päevad, ei siiski juba nädalad, olen niisiis
vaadanud Tom Cruise’i filme. Mis parata, mulle tema actionmees sobib. On ikka
hoopis teine tunne jälgida ekraanil toimuvaid peadpööritavaid trikke, kui tead,
et mees ise neid teeb. Olen aastate jooksul üsna ära harjunud tema kehaliselt
ja silmsidelt intensiivsete filmirollidega ning tean juba ette, et tema pakutav
meelelahutus on alati tasemel. ’Last Samurai’ näiteks kuulub kindlalt minu top kümnesse
ning ’Mission Impossible’ on igas variandis nauditav… no võib-olla teine osa
mitte nii väga, mulle eriti John Woo maatriksisse aeglustatud võitlustseenid ei
sobi. Liiga pikalt ei viitsi neid vaadata. Mul puudus aga igasugune
ettevalmistus muusikaliks ’Rock of Ages’. Olles paadunud rockmuusika fänn,
mõtlesin, et vaatan siis ikka ära. Äärmiselt reserveerituna, no midaiganes… Tom Cruise, actionman, mängib rockipeeru ja
laulab ka veel seejuures… eksole. Eesti keeles pole väljendit, millega ma oma
tundeid pärast selle filmi esmakordset läbivaatamist saaksin kirjeldada. I was
BLOWN AWAY… KNOCKED OFF MY FEET… Film
ise on äärmiselt primitiivne, nii sisult kui ülesehituselt, aga see, mida
Cruise teeb… seda peab ise nägema ja kuulma. Ma ei taha pärast actionmani
esitust enam ühtki Def Leppardi originaalvideot vaadata… lihaseid paluks! Igatahes oli see näitlejatöö mulle parim sünnipäevakink lapse sündimise puhul. Kohe kadedaks teeb, kui inimesed nii andekad on... pour some sugar on me...
No comments:
Post a Comment