Kas tõesti mees nagu mina...

Ühel hilisõhtul, pärast järjekordse seiklus-põnevus-mõttemängufilmi äravaatamist tabas mind äkitselt enesepaljastuslik mõte. Mulle on harjumuseks pärast raamatu läbilugemist või filmielamust asja edasi mõelda, kuid millegipärast ei mäleta ma, et oleksin seda teinud naistegelase seisukohast. Ma samastan end alati meeskangelastega. Isegi Jane Eyre puhul olen ma pigem ikka mister Rochester… Minu lemmiktsitaatide ja mõttemõlgutuste autoriteks on mehed. Hetkel ei meenu mulle ühtki naisolevuse suust pärinevat mõttetera. Peale Kate Bushi ja Loreena McKenniti ei suuda ma tegelikult tõsiselt võtta mitte ühtki naislauljat-muusikut. Kuigi mõlemad on pigem heledahäälsed kaunid naisolevused, on nende muusikal minu jaoks mehelikult võimas alltoon. Oma töökohustuste tõttu olen vahetevahel sunnitud selga panema seeliku või kleidi ning kontsadega (punased!) kingad. Ega ma väga halvasti end neis ei tunne, aga ega mul see naisterahva moodi kõndimine ja olemine eriti hästi välja ka ei tule. Olen nagu kohmakas talutüdruk. Lihtsalt ilus olemine pole mulle omane. Küllap oli mu nooruses kohatud mustlasel siiski õigus – ei ole seda naiselikkuse šarmi ja võlu minus, ei ole. Pigem astuksin meheliku sammuga loojuva päikese poole kui kõpsutaksin tippides mõne pintsaklipslase käevangus. Suuremale osale mu sõpradest-tuttavatest pole see muidugi enam mingi uudis, seda enam olin ma ise üllatunud, kui paar päeva tagasi meie majandusjuhataja käest ristpeaga kruvikeerajat laenama läksin. Mees(!) vaatas mind jahmunud pilgul, küsides, mida ma sellega peale hakkan. Kui ma siis seletasin, et kavatsen sellega sööklanaiste printerit parandama minna, vaatas ta mind pika pilguga, mõmises vastuseks aaahaaahh ja palus mul selle hiljem tagasi tuua… Enamik mehi siiski aktsepteerib ilma pikemata seda fakti, et minuga võib tundide kaupa diskuteerida maailmakõiksuse kõigil teemadel (välja arvatud autod, jalgpall ja õlu) ning nende naised jälgivad asja kõrvalt külma kõhuga, sest mina kui mees ei pretendeeri tegelikult ei nende kallite abikaasade ega üleüldse mingite meeste tähelepanule. Kuni selle järgmise korrani, mil minuga ühte maailmaruumi satub keegi meesterahvas, kes minu sisemuses peituva ürgnaise taas kord üles raputab ning mulle meelde tuletab, et vahel on viinamarjad ka täitsa mesimagusad… seniks ulun koos huntidega.