See on nagu
variatsioonidega minimalistlik muusika. Tüdimuseni ühetaoline ja ühetooniline.
Mitte midagi ei muutu, nootide järjestus on täpselt sama juhuslik, kuid meloodia
mõjub hüpnootilisena. Äkitselt välgatab arusaamine, et juba pikemat aega on su
kõrvu kostnud hoopis teistsugune helikeel kui alguses. Kuna muutus on minimaalne,
siis helistikuvahetust või nootide veidi kummaliselt kõrvukriipivat kõla kuuled
ainult korralikult kõrvu kikitades. Aeg-ajalt tundub, et seda meloodiat oled
juba kuulnud, see meenutab mingi aja tagust katket, aga sa pole kindel, sest
mälu veab sind alt. Harmooniajärgnevus on nii kaootiline ja kergesti etteennustatav,
et raske on öelda, kas just selline harmoonia on juba olnud või mitte. Piisab ju
kasvõi kahe noodi omavahelisest äravahetamisest, et saada totaalselt teine
meloodia. Asi läheb päris hulluks, kui seni ühel pillil, näiteks klaveril,
esitatud teosele äkitselt terve sümfooniaorkester taha ilmub. Eri muusikariistade
helikatkete ülesleidmiseks kulub terve igavik. Õnneks kehtib minimalismi puhul
taustapillidele sama kaootilisuse valem, mistõttu on ühe harmooniakäigu
äraarvamise õnnestumise puhul võimalik seda leida ka teiste pillide juures. Kui
hästi läheb. Valesti ennustamine mõjub elektrilöögina. Nagu must lammas paistad
hetkeks kogu karjast välja. Tuleb rohkem süveneda, kaose korrapärasus on
silmipimestav, kuid selle äratajumise hetke hingemattev väärtus seda suurem. Kõik,
mida sa teed siin elus on tähtsusetu, kuid on väga tähtis, et sa seda teeksid…
sest mitte keegi ei tee seda sinu asemel…
No comments:
Post a Comment